Tervisenõu: kas sind kimbutab rahutute jalgade sündroom?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: panthermedia.net / Andriy Popov/scanpix

Eestis on rahutute jalgade sündroom saanud teenimatult vähe tähelepanu, kuigi selle levimuseks loetakse umbes kümnendik elanikkonnast.

Med24 portaalis tegi rahututest jalgadest ülevaate City Tervisekliiniku neuroloog Anne Perli.

Rahutute jalgade sündroomi on nimetatud üheks levinumaks haiguseks, millest ometi õieti mitte midagi ei teata. Küll on teada, et seda on juba 1672. aastal kirjeldanud inglise arst ja anatoom Thomas Willis. Haiguse täpne nimetus restless legs syndrome (RLS) pärineb Rootsi arstilt Karl-Axel Ekbomilt, kes publitseeris 1945. aastal esimesena haigusest põhjaliku teadusliku ülevaate. 

RLS-i diagnostilised kriteeriumid on järgmised: 

1. rahuolekus tekkivad, seletamatud ebameeldivad aistingud jalgades, harva ka kätes (torkimine, põletus- või kuumatunne, «ussikeste roomamine naha all», surisemine, «ei tea, kuidas oma jäsemeid panna»); 

2. vastupandamatu vajadus jäsemeid liigutada, vabanemaks ebameeldivaist aistinguist; 

3. vaevused taanduvad jäsemete liigutamisel kas osaliselt või täielikult: patsient peab voodist tõusma, kõndima, raputama oma jäsemeid, liigutama jalgu teki all, aistingud kaovad peaaegu kohe olukorras, mil jäse on liikumises, kuid kaebused algavad taas rahuolekus; 

4. vaevused süvenevad eriliselt õhtul ja enne uinumist, une saabumist tuleb oodata vahel tunde, sügav uni saabub sageli hommikupoole ööd, ebameeldivad aistingud võivad tekkida ka päeval pikaaegses inaktiivses seisundis (näiteks istumine koosolekul, loengul, teatris, autoroolis või lennureisil).

Need neli kriteeriumit, mis küll kõik põhinevad patsiendi subjektiivsel arvamusel, on väga olulised. Diagnoosi toetavad ferritiini normist madalam tase seerumis ja liikvoris, positiivne perekondlik anamnees ja soodne reaktsioon dopaminergilisele ravile. 

RLS-i tagajärjeks võib olla krooniline unedefitsiit, mille tulemuseks on vähenenud töö- ja tähelepanuvõime, keskendumisraskused, depressioon, langenud libiido ja häirunud suhted partneriga. Kuna pikaaegne istumine on patsiendile ületamatu kannatus, tekib ajapikku kaugenemine senisest suhtlusringist, loobumine reisimisest, ahenevad võimalused tööalaseks edutamiseks jne. Patsientidel, kelle summaarne ööpäevane uneaeg on viis tundi või vähem, tõuseb kuni kaks korda kardiovaskulaarne risk (vererõhutõus, koronaarhaigus). 

Vaid umbes veerand RLS-i kaebustega arsti poole pöördunuist saab õige diagnoosi esmasel visiidil. Enamasti kaebab patsient päevast unisust, üldist jõuetust, konsentratsioonivõime langust, kiiret väsimist, jalgade surisemist, sageli on tõusnud vererõhk. Arsti mõttekäik pöördub kergesti seljaprobleemidele, neuropaatiale või lihtsalt depressioonile. 

Alustada võiks n-ö kiire skriininguga. Selleks sobiks hästi lause: «Kas olete kunagi rahuolekus või enne und kogenud oma jalgades ebameeldivat rahutuse tunnet, mida kergesti leevendab jalgade liigutamine või kõndimine?» Kui patsient vastab jaatavalt, tasub asuda põhjalikumalt analüüsima kaebuste vastavust neljale RLS-i kriteeriumile.

RLS-I diagnoosimiseks vajalikud uuringud on:

  • verepilt;
  • Raud ja ferritiin seerumis;
  • veresuhkur;
  • uurea ja kreatiniin (arvestades neerupuudulikkuse võimalust);
  • TSH, FT4 (skriining-uuringud kilpnäärne funktsiooni hindamiseks);
  • B12-vitamiin ja foolhape;
  • kui anamnees ei vasta selgelt eelpool toodud neljale kriteeriumile, siis vajadusel neuroloogi konsultatsioon ja lisauuringud (näiteks elektroneuromüograafia).

Ravi dopaminergiliste preparaatidega, eelistatult dopamiini agonistidega, osutub enamikul juhtudel edukaks.

Loe rahutute jalgade sündroomist pikemalt Med24 portaalist.

Tagasi üles