Mida on ühist kartulikrõpsudel ja WC-poti puhastusvahendil?

Kartulikrõpsudes leidub palju lõhna- ja säilitusaineid. Foto: Z Jan / PantherMedia / Z Jan

Kartulikrõpsude pika säilivusaja tagamiseks kasutatakse neis keemilist ühendit, mida võib muuhulgas leida ka tualetipuhastusvahendi koostisest.

Kartulikrõpsude ajalugu ulatub aastasadade taha, mil kartuliviilud lõigati lihtsalt paberõhukeseks ning praeti neid rasvas, kirjutab Health24. Kuna suurenenud on nii nõudlus kui ka tootlikkus ning toitude säilivusaega on võimalik eri ühenditega aina pikendada, on see viinud ohtrate lisaainete kasutamiseni.

Üheks selliseks säilitusaineks on naatriumdisulfit, mida kasutatakse bakterite kasvu pidurdamiseks muuhulgas puu- ja köögiviljades, mereandides ja isegi veinis. Sama ühendit kasutatakse laialdaselt tualettpoti puhastusainetes ja nõudepesuks mõeldud toodetes, ent seda juba märksa suuremas koguses kui seda leidub toitudes.

Naatriumdisulfit aitab vabaneda vääveldioksiidi gaasil, mis pärsib bakterite kasvu ning ennetab ühendite reageerimisest tingitud värvimuutust toitudel. Seda kasutatakse ka kartulikrõpsudel säilivusaja pikendamiseks ning selleks, et krõpsud ei hakkaks ajaga ära pleekima. Naatriumdisulfit on aine, millega käiakse igasugu toodetes väga hoolikalt ümber. Krõpsudes leidub seda üliväikses koguses, mistõttu on see ka tarbimiseks ohutu.

Ameerika toidu- ja ravimiamet (FDA) on siiski rõhutanud, et ühendit tuleb kasutada kooskõlas heade tootmistavadega. Seda ei ole lubatud kasutada küpsetamata toodetes ega toitudes, mis sisaldavad B1-vitamiini, sest naatrium hävitab vitamiini. FDA liigitab naatriumdisulfiti küll ettenähtud koguses ohutuks ühendiks, ent siiski on esinenud juhtumeid, mil see on inimestele põhjustanud tugevaid reaktsioone. Vaatamata võimalikele ohtudele ei ole veel leitud sellele sobivat alternatiivi toidutööstuses kasutamiseks.