L, 4.02.2023

Miks hirmutamine lapsi uimastitest eemale ei peleta?

, Tervise Arengu Instituudi tervise edendamise osakonna vanemspetsialist
Miks hirmutamine lapsi uimastitest eemale ei peleta?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Endiste uimastisõltlaste lood võivad sõltuvusainete tarvitamist normaliseerida.
Endiste uimastisõltlaste lood võivad sõltuvusainete tarvitamist normaliseerida. Foto: Antje Teichmann / PantherMedia / Antje Teichmann

Koolid tunnevad et nende roll on ennetada sõltuvusainete, nagu tubakas, alkohol ja narkootikumid tarvitamist. Paraku on valitud meetmed tihtipeale vananenud ning ei too oodatud kasu. 

Kahjuks põhinevad mitmed praegu kasutatavatest ennetustegevustest headel kavatsustel, mitte aga kvaliteetsetest uurimustest tuleneval tõendusel. Näiteks on üldlevinud arvamus, et laste hirmutamine ja šokeerimine  on tõhusad meetodid, mille tulemusel nad võtavad vähem riske ja hoolivad rohkem oma turvalisusest. Uuringute tulemusel pole aga sellistel tegevustel mõju.

Hirmutamisel ja kogemuste jagamisel mõju puudub

Oleme harjunud mõttega, et ravimite tarvitamine võib vahel kaasa tuua ootamatuid kõrvalmõjusid või hoopis teha enesetunde kehvemaks. Sama võib juhtuda ka ennetuslike tegevuste elluviimisel.  Nii võib juhtuda hoopis vastupidine - suureneda alkoholi, tubakatoodete või narkootikumide tarvitamine, lapse õppeedukus halveneb.

Vältima peaks riskeerivalt käituvate noorte kokku panemist teiste probleemselt käituvate noortega (nt loengute, grupitööde, huvitegevuste jms pikemaajaliste tegevuste ajaks), sest sellise grupi normiks ongi riskide võtmine. Sellisesse kooslusesse sattudes tajuvad noored end sildistatuna n-ö probleemseteks lasteks, kes on teistest erinevad ja kellelt eeldataksegi halvemat käitumist. Samuti toimub sellistes gruppides tahes-tahtmata «riskikäitumise koolitus» ehk siis noored õpivad teistelt grupis osalevatelt noortelt uusi negatiivseid toimetulekuviise.

Uuringute põhjal on teada, et uimastite ja nende mõju kirjeldamine ehk ainult teadmiste andmine ning tagajärgedega hirmutamine ei avalda mingit mõju õpilaste uimastite tarvitamisele. Seega pole kasu sellest, kui kord aastas korraldada kõigile gümnaasiumiõpilastele loeng narkootikumide kahjulikkusest või anda neile kätte voldik, mis kirjeldab uimastitega kaasnevaid ohtusid.

Sellised tegevused sobivad täiendama läbimõeldud ja pikaajalist uimastiennetuse tegevuskava, aga ühekordse loengu läbiviimisega noorte riskikäitumist vähendada ei ole võimalik. Lastel võib tekkida ühekordsete tegevuste põhjal küll soov ja kavatsus oma käitumist muuta, kuid kavatsusest käitumise muutumiseni ei jõuta, sest selleks pole olemas vajalikke oskuseid.

Loengud, mida viivad läbi väljastpoolt kooli kohale kutsutud spetsialistid, lähtuvad enamasti laste üleüldistest keskmistest teadmistest, kuid ei põhine konkreetsete laste vajadustel ja kogukonna olustikul. Väljast tulevad inimesed ei saa ette teada, millised on klassi õpilaste eelnevad kogemused ja teadmised, millised õpilaste eluoskused vajavad enam arendamist, millised on nende hoiakud sõltuvusainetesse.

Loengu käigus on võimatu võtta arvesse noort ümbritseva keskkonna mõju nende käitumisele (näiteks eakaaslaste mõju). Lühiloengud saavad edastada sõltuvusainete osas vajalikke teadmisi ning täiendada õpetaja poolt edasi antut, kuid ei arenda noortes oskusi, kuidas reaalses elus hakkama saada ning kuidas tulla toime võimaliku otsese ja kaudse survega uimasteid tarvitada.

Mõned spetsialistid jagavad õpilastega aga kõige keerulisemaid ette tulnud juhtumeid sh pilte, videoid, mis võib hoopis avaldada kahjulikku mõju laste heaolule ja tekitada neile trauma. Lisaks ei ole võimalik kunagi ette teada, mis toimub samaaegselt lapsel kodus ja kuidas see lisaks mõjutab lapse poolt kogetut. Näiteks võib vanem olla regulaarne alkoholi tarvitaja ning tagajärgede üledramatiseerimine vaid võimendab lapse suurt muret oma vanema pärast.

Üheks levinud praktikaks on kutsuda noortega rääkima endisi uimastitarvitajaid. Nende poolt räägitud elulised lood on kaasa kiskuvad, emotsionaalsed, põnevad ning meeldivad ka noortele. Endiste tarvitajate lugude kasutamine noorte sihtrühmas on aga uuringutes näidanud pigem vastupidiseid tulemusi ehk suurendanud noorte uimastite tarvitamist.

Endiste tarvitajate kogemuste jagamine normaliseerib uimastite tarvitamist ehk kujundab hoiakut, et kõik tarvitavad uimasteid ning seeläbi julgustab ka mittetarvitajaid seda proovima. Kogemuslugude jagamine ei aita noortel edaspidi langetada paremaid otsuseid ning vältida uimastite kasutamist, sest lisaks uimastite kahjulikkust selgitavale infole on vajalik oskuste arendamine. Näiteks oskus analüüsida informatsiooni objektiivselt, oskus probleeme lahendada, suhteid luua ja hoida ning stressiga toime tulla.

Enamasti ei ole endiste tarvitajate poolt jagatud lugudel noorte igapäevaeluga midagi ühist. Näiteks lugu, kuidas kõigepealt tarvitati sõpradega alkoholi, sellele järgnes heroiini süstimine ja seksuaalteenuste müümine, kõnetab lapsi ainult läbi oma põneva sisu. Noor ei õpi selliseid lugusid kuulates, kuidas enda murede ja raskustega uimastivabalt toime tulla. Ka ei või kunagi ette teada, kui säravate silmadega või millist kehakeelt kasutades räägib endine uimastitarvitaja oma varasematest kogemustest ning seetõttu võib luua noorte jaoks uimastitest positiivse ja ligitõmbava mulje.

Parim uimastihariduse andja on õpetaja

Kõige parem uimastihariduse andja koolis on lastega igapäevaselt tegelev õpetaja, sest tema tunneb oma lapsi ja teab, millised on nende vajadused. Kõige tõhusam on sotsiaalseid oskusi harjutada ja omandada igapäevase õppetööga väikestes gruppides, sest see toetab eakaaslaste omavahelist suhtlust ja maksimaalset osalust.

Ennetustöö toimib, kui seda viiakse ellu pikema aja vältel ning selle osaks on lisaks õppetööga laste teadmiste ja oskuste arendamisele ning hoiakute kujundamisele ka järjepidev keskkondlike võimaluste ja tingimustega tegelemine. Näiteks mõjutab noorte uimastitetarvitamist see, milline on üleüldine õhkkond koolis, kuivõrd õpilased on kaasatud kooliellu, kas koolis on sõlmitud uimastitega seotud kokkulepped ning millal ja kuidas neid kokkuleppeid meelde tuletakse. Samuti on oluline, kas tehakse järjepidevalt koostööd lastevanematega ning millal ja milliseid tugimeetmeid rakendatakse abivajava lapse toetamiseks (sh lastele, kes on uimasteid tarvitanud).

Kõigil laste ja noortega töötavatel inimestel on kohustus vältida lapsele kahju tegemist. See tähendab, et isegi enne parimate kavatsuste teostamist tasub mõelda, kas tegevusel võib olla ka vastupidine efekt lapse heaolule. „Inimene tänavalt“ ei ole kompetentne lastega ennetustööd läbi viima. Samamoodi ei ole igal inimesel olemas teadmisi, kuidas lastele lugemist või matemaatikat õpetada – selleks on vaja vastava hariduse omandanud õpetajat, kes teab kuidas lapsed õpivad ja mida neile mingil hetkel on sobiv õpetada. Rakendades praktikaid, mis põhinevad usaldusväärsel tõendusel, panustame laste turvalisse ja tervesse arengusse.

Lisalugemist ja konkreetseid juhendeid koolis sõltuvusainete ennetamise ülesehitamiseks koolis leiab siit: www.terviseinfo.ee/uimastiennetus-koolidele

Märksõnad
Tagasi üles