:format(webp)/nginx/o/2018/05/02/7819956t1he892.jpg)
Logopeed Linnu-Lydia Mae nentis, et paraku räägivad lapsevanemad oma lastega tänapäeval aina vähem. Ka loetakse lastele vähem, sest seda ei peeta tähtsaks.
Logopeed: lapse kõne arengu eest vastutab vanem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mae peab oluliseks, et vanem lapsega eri keskkondades viibides temaga räägiks, vahendab Med24 ajakirja Perearst. Juba beebidega tuleb rääkida. Logopeedi sõnutsi peaks imik olema näiteks köögis lapsevanema juures ja vanem võiks lapsele kõigest seal toimuvast jutustada: «Täna hakkame suppi keetma. Võtame selle poti, laseme vett sisse. Tõstame poti pliidi peale jne...» Mõni inimene peab seda lolluseks, aga keegi ei eeldagi, et laps hakkaks kuuekuuselt rääkima.
Eesmärk on harjutada last kõnet kuulma. Logopeedi sõnul tuleb lapsega rääkida kindlasti normaalse, tavalise häälega ja suhtuda temasse austavalt nagu täiskasvanutessegi. Kui tahetakse lapsele midagi õpetada, siis peaks rääkima võimalikult konkreetselt ja teatud sõnu rõhutades.
Kui laps käib juba kõneteraapias, siis peab vanem koos lapsega harjutusi kaasa tegema. Perede roll teraapias on määrav ning väär on jääda lootma ainult logopeedile ja koolile. Oma lapsega tuleb ikka eelkõige ise rääkida.
«Kommunikatsioon ja just alternatiivkommunikatsioon – suhtlemisvahendid lisaks tavapärasele verbaalsele suhtlemisele – ei toimu logopeedi kabineti vaikuses. Erinevaid viipeid tuleb õpetada eri keskkondades, kuna neid kasutataksegi elus. Samamoodi on sõnavara arenguga,» selgitas Mae ning nentis, et paraku räägivad vanemad oma lastega liiga vähem.
Kuna kõne on kõige väljapaistvam osa lapse arengus, siis sageli tahavad arstid ka seda kirjeldada, tõdes Mae. Ta lisas, et kõne kirjeldusest enam ootavad logopeedid arstidelt taustaandmeid lapse kohta – kuidas ta käitub ja kuidas on muus osas arenenud. Logopeedi kinnitusel on halb kõne või kõne puudumine lapsel vahel sekundaarne, hoopis põhidiagnoosist lähtuv. Kui ei mõelda laiemalt ja jäädakse ainult kõne kirjeldamise juurde, siis võib teha valesid järeldusi. Kõne kirjeldamisel piisaks sellest, kui arst märgib ära, kas kõne on eakohane või mitte.
Mae arvates peaks perearst mõtlema, kas logopeed saaks midagi teha või on vaja mõnda teist spetsialisti. Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsele on sageli vaja enne medikamentoosset ravi. Neelamis-närimisprobleemide korral peab teadma, kelle juurde patsient veel saata. Perearst peaks küsima, kuidas vanem oma lapsega suhtleb, kas vanem välistab arvutimängud.
«Kui lapse kõne arenguhäire on sekundaarne, siis logopeed eeldab, et perearst või muu eriala arst selgitab perele, et see pole põhiline probleem, vaid peamine mure on muu diagnoos. Kui logopeed näeb, et lapse kõnearenguprobleem on tingitud mõnest muust diagnoosist, siis ei ole tal õigust seda lapsevanemale öelda. See õigus on vaid arstidel,» kirjeldas Mae. Kui lapsel on arsti poolt pandud diagnoos, siis võib ka logopeed sellest rääkida kommunikatiivsest vaatenurgast (ja isegi diagnoosi nimetust kasutada).
Kindlasti ei esine konkreetset vanust, millest alates võib lapse logopeedile suunata. Kui lapse kõne areng ei vasta eale, tuleb seda teha. Perearst võiks võtta selle vastutuse: «Ei ole kõik hästi, ma saadan edasi konsultatsioonile!»
Loe lugu kõnehäiretest täismahus Med24 portaalist.