Perearst Katrin Kivisto annab nõu, mida teha ärevushäirega, mis tihti halvab inimese igapäevategevuse sedavõrd, et ta ei julge kodust väljagi tulla.
Ärevushäire vaikitakse teiste arvamust kartes maha
Ligi kolmandik inimestest kogeb elu jooksul ärevust, vahendab Terviseuudiste portaal. See võib väljenduda hirmuna ohu ees, mõne konkreetse olukorra, nähtuse või olendi ees või liigse muretsemisena eluprobleemide pärast. Mõõdukas ärevus on loomulik, sest aitab meil ohtude ning ebameeldivustega paremini toime tulla. Millal aga muutub ärevus haiguseks ning selle maandamiseks tuleks otsida abi?
Tihti lastakse ärevushäirel kaua kesta, enne kui arsti poole pöördutakse, sest sellega on seotud palju müüte. «Kardetakse, et ärevushäire all kannatavaid inimesi ei võeta tõsiselt ja neid peetakse virisejateks või ülereageerijateks. Kardetakse teiste halvustavat suhtumist, justkui tähendaks ärevuse all kannatamine suutmatust oma probleemiga ise toime tulla ning abi otsimist nähakse nõrkuse märgina. Samuti peljatakse ärevust maandavaid ravimeid ja nendest sõltuvusse sattumist. Seetõttu ei julgeta arsti poole pöörduda ning ärevushäire jääb sageli diagnoosimata ja ravita,» tõdes dr Kivisto.
Ärevushäire sümptomid võivad avalduda nii vaimsete kui füüsiliste kaebustena. Psüühilised sümptomid võivad olla pingetunne, rahutus, ärrituvus, kergesti ehmumine, keskendumisraskused, hirm, meeleolu kõikumine või unehäired. Kehalised sümptomid võivad olla südamepekslemine, suukuivus, neelamisraskused, lihaspinge, värisemine, higistamine, maovaevused, kõhulahtisus.
Dr Kivisto nendib, et sageli võivad esimesteks sümptomiteks olla just viimased, mistõttu tuleb inimesele teha täpsustavaid uuringuid, et välistada muud haigused. «Arsti poole tuleks kindlasti pöörduda, kui tajutakse ärevuse sümptomite haiguslikku iseloomu: pikaaegne kestus, ärevuse tugevus, kontrollimatus, sellega kaasnevad kehalised kaebused ning neist tulenevad kannatused, näiteks töövõimetus,» soovitas arst.
Loe pikemalt Terviseuudistest.