/nginx/o/2016/09/08/5806187t1he057.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/08/7831575t1h89ca.jpg)
Täna saavad uut lootust need epilepsiahaiged lapsed, kelle haigus on olnud väga raskekujuline ning kelle puhul on ammendunud kogu senine medikamentoosse ja kirurgilise ravi arsenal.
Kaks epileptikust last saavad esimesena Eestis elukvaliteeti parandava uitnärvistimulaatori
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neuroloogiaosakonna vanemarst dr Valentin Sander tunneb rõõmu, et Tallinna Lastehaigla on järjekordse läbimurde ootel. Nimelt tehakse täna haiglas Eesti esimesed kaks näidisoperatsiooni uitnärvistimulaatori paigaldamiseks epilepsiahaigetele patsientidele. Opereerima on kutsutud Kuopio neurokirurg Arto Immonen.
/nginx/o/2018/05/08/7831563t1h0a8e.jpg)
Ühe stimulaatori saab näiteks väike poiss, kes langetõvehoogude tõttu väga tõsiselt kannatab ning kelle puhul kasutasid arstid kõiki mõeldavaid ravimeetodeid. Siiski olid nad sunnitud taas ja taas tõdema, et sellest polnud abi.
Edaspidi saab lastehaigla stimulaatori paigaldamise operatsioone viia läbi iseseisvalt, ette on valmistatud neuroloogist ning neurokirurgist koosnev meeskond. Dr Valentin Sanderi ettekirjutusel on tegelikult uitnärvistimulaatoreid paigaldatud juba viiele lapsele ja ühele täiskasvanule, kuid kõik need operatsioonid sooritati Soomes ning seda kahel põhjusel: seni polnud haiglal implantaadi paigaldamiseks vajalikku kogemust ja meeskonda ning Eesti haigekassa ei olnud veel võimeline stimulaatori paigaldamise kulusid enese peale võtma. Kõrgtehnoloogiline pisiseade maksab nimelt üle 20 000 euro.
/nginx/o/2018/05/08/7831572t1h5feb.jpg)
«Eestis on umbes 7000 epilepsiahaiget – arvestuslikult kolmandik neist saab terveks, kolmandik elab hästi ravimitega ja kolmandik on neid, kelle haigus on ravile allumatu. Ravimeetod on suunatud nendele, kel on sagedased mitteravitavad epileptilised hood, mida ei saa leevendada ei ravimitega ega kirurgiliselt,» nentis dr Sander.
Meetod pole küll kuratiivne ehk ei tervenda patsienti, ent muudab nende inimeste elu paremaks: krambid lähevad kergemaks, epilepsiahood jäävad harvemaks ja lühemaajaliseks. Samas teadis arst rääkida, et on olnud ka mõningaid seisundi paranemisi seadme implanteerimise järel, kus patsiendid on sisuliselt oma hoogudest lahti saanud.
Seadme toime seisneb selles, et see paigaldatakse naha alla ja juhe kinnitatakse vasaku uitnärvi külge. Masin saadab peaajju inimese poolt seadistatud ja reguleeritud impulsid, mis mõjuvad epilepsiaprotsessile pärssivalt.
«Aparaadi seadete optimeerimine võib võtta aega, arvestada tuleb 45 erineva parameetriga, kuid kui impulsside tugevus, seeriad ja intervallid on paigas, võib see imet teha,» kinnitas dr Sander.