/nginx/o/2018/05/08/7832194t1h95ef.jpg)
Selge on, et mehed ei peaks arsti külastama vaid neli korda elus. Need neli vanust näitavad, millal tuleks erinevatele uuringutele ja haiguste riskile mõelda.
4 soovitust meestele: millal külastada arsti?
/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
14. mai 2018, 19:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku meestearst Margus Punab annab neli nõuannet, millal ja millises vanuses peaks mees arsti külastama.
- 16–18-aastaselt
Kõik mehed peaksid meestearsti kontrollis käima vanuses 16–18 eluaastat. Sel perioodil on võimalik avastada ja edukalt korrigeerida mitmed sugutrakti toimimist ja hiljem seksuaalelu mõjutada võivaid haiguseid.
- 15–45-aastaselt
Kuna munandivähk on väga kiiresti arenev ja enamasti just nooremate (15-45 aastaste) meeste haigus, siis peaks selle vanusegrupi mehed regulaarselt, kord kuus, kontrollima oma munandite seisundit. Mees peaks kindlasti arsti poole pöörduma kohe, kui ta tajub mingit muutusi munandi ehituses.
- 35–40 aastaselt
Põhjalikuma terviseuuringu, mis peaks sisaldama kindlasti ka suguhormoonide ja eesnäärme seisundi kontrolli, võiksid läbida kõik 35-40-aastased mehed. See on vanus, kui mees on oma täisküpsuses ja enamasti veel ka terve. Sellel uuringul on mitu eesmärki. Esiteks aitaks see varakult tuvastada ja seeläbi ka mõjutada suuremaid terviseriske. Samavõrd tähtis on aga panna paika võrdluspunkt, millega kõrvutada hilisemaid kehalisi muutuseid ja analüüsitulemusi.
- Alates 45. eluaastast
Alates 45. eluaastast peaks iga mees regulaarselt kontrollima oma eesnäärme seisundit. Esimese PSA testi alusel on võimalik hinnata mehe eesnäärmevähi riski ja selle alusel tuleks paika panna edasise regulaarse kontrolli skeem. Enam kui pooltel meestel pole vaja PSA testi teha sagedamini kui nelja aasta tagant. Varjatud tervisehäiretele viitab ka tuntav seksuaalse huvi või võimekuse langus enne 60.–65. eluaastat.