Füsioterapeut annab nõu: kuidas hoida ära koolilapse rühivead?

Selga tasub jälgida. Foto: Panther Media / Scanpix

Skolioos ehk lülisamba kõverdumine on vaevanõudev probleem, mille ravi on efektiivseim teismeeas. Lülisamba kõverdumise avastamisel on oluline osa nooruki tervisekontrollil, sest skolioos tabab kõige sagedamini ajal, kui selgroog areneb.

Alates kümnendast eluaastast kuni skeleti küpsuseni tekkiva noorukiea idiopaatilise skolioosi täpsed tekkepõhjused on teadmata, küll aga on see levinuim skolioosi vorm. «Arvatakse, et tegemist on lülisamba lülikehade kasvudefektiga, kus lüli eesmine ja tagumine osa kasvavad erineva kiirusega ning lülisammas hakkab esmalt roteeruma ja siis külgsuunas vajuma,» rääkis füsioterapeut Sandra Joa.

Füsioterapeudil on skolioosiga isiklik kogemus ja korduvad operatsioonid on jätnud temasse sügava jälje. Samal põhjusel otsustas naine spetsialiseeruda skolioosi ravile. «Mind opereeriti 15-aastaselt, kui üks kõverustest oli ületanud 60 kraadi. Sel hetkel muud ravi Eestis ei teatud,» rääkis ta. Nüüd tegeleb Joa liikuvuse parandamiseks aktiivselt spordiga – nii skolioosispetsiifiliste harjutustega kui ka jõutreeninguga. «Pean regulaarselt treenima, kohe kui tekib paus, annab selg endast märku,» sõnas ta.

Idiopaatilisel skolioosil on ka geneetiline eelsoodumus ning seos inimese geograafilise päritoluga põhjapoolsetest riikidest. «Seal, kus on vähem päikest, esineb ka rohkem skolioosi,» sõnas Joa. Uuringute põhjal esineb lülisamba kõverdumist umbes 1–12 protsendil elanikkonnast. Väiksemaid kõverusi on füsioterapeudi sõnul poistel-tüdrukutel võrdselt, suuri kõverusi on tüdrukutel rohkem.

Uuringute põhjal esineb lülisamba kõverdumist umbes 1–12 protsendil elanikkonnast. Väiksemaid kõverusi on füsioterapeudi sõnul poistel-tüdrukutel võrdselt, suuri kõverusi on tüdrukutel rohkem.

Noorukiea idiopaatiline skolioos tekib ja areneb enim kasvuspurdi perioodil, tüdrukutel 11–13aastaselt, poistel natuke hiljem. Haigus ei ole Joa sõnul küll ennetatav, kuid õigeaegse korrektse sekkumisega hästi käsitletav. «Väga olulist rolli omab ennetustöös (kooli)meditsiiniline kontroll, kus kontrollitakse skolioosi olemasolu ettekallutustestiga,» rääkis füsioterapeut.

Tema sõnul ei saa aga koolimeditsiinilisele kontrollile suuri lootusi panna, sest see pole Eestis standardiseeritud ning skolioosid jäävad tema hinnangul õigel ajal avastamata. Enne röntgenpildilt nähtavat kõverdust tekib torsioon ehk lülisamba roteerumine (pöördumine), mis paistab testis selgelt välja. Seda saab ka kodus lihtsalt testida. Skolioosi puhul ei ole ette kummardades selg sümmeetriline.

Ravi määratakse ravi kõverus(t)e nurga järgi röntgenilt:

• kuni 10-kraadise kõverusega jäetakse patsient jälgimisele.
• kuni 20-kraadise kõveruse puhul lisandub skolioosispetsiifiline füsioteraapia.
• 20–40 kraadiga määratakse korsettravi ning füsioteraapia.
• rohkem kui 40 kraadi nõuab operatsiooni.

«Tegelikku ravi mõjutab palju rohkem (luuline) vanus, torsioon, kõveruse progressiooni tempo, sobilikkus konservatiivseks raviks, patsiendi ja pere eelistused,» sõnas füsioterapeut. Tema sõnul ei ole skolioosi raviks kunagi liiga hilja – skolioosispetsiifilise füsioteraapiaga saab häid tulemusi ka vanemas eas, kus on rõhk võimalike sümptomite, näiteks valu, hingamisraskuste või madal koormustaluvus, leevendamisel.

«Varasemalt on Eestis olnud spetsiifiliseks raviks vaid operatsioon, kuid viimase 6–7 aasta jooksul on juurde koolitatud konservatiivset Schroth meetodit oskavaid füsioterapeute,» rääkis Joa. Spetsiifilisi harjutusi kõveruste tüübi järgi sooritatakse iga päev ning õpitud korrektseid kehaasendeid rakendatakse igapäevategevustes.

2017. aastast alates on Eestis võimalik ka korsettravi. «Korsettravi ei ole kerge – selle puhul kantakse kuni kõveruse stabiliseerumiseni, umbes 2–3 aastat, individuaalselt valmistatud jäika korsetti 23 tundi päevas. Ülejäänud tund aega jääb trenniks ja hügieenitoiminguteks,» seletas füsioterapeut.

Operatsioon on Joa sõnul väga invasiivne, kuid annab hea kosmeetilise efekti – kruvide ning varrastega saab kõverused sirgeks ning progressioon peatub, kuid lülisammas jäigastub. «Täielik taastumine toimub tavaliselt kuue kuu kuni aasta-kahe jooksul ning seab mõningad elulised piirangud. Sageli on vaja ka kordusoperatsiooni. Pikemas perspektiivis ei ole leitud elukvaliteedis erinevusi operatiivselt ja konservatiivselt ravitud skoliootikute vahel,» sõnas Joa.