Arsti petlik teadusartikkel viis üleilmse vaktsiinipaanikani

FOTO: FREDRIK PERSSON / SCANPIX SWEDEN

Praegu vaktsiinide suhtes valitsev skepsis sai alguse briti arstist, kes süüdistas 1998. aasta teadusartiklis MMR-vaktsiini autismi põhjustamises. Arsti kirjutise mõjul loobusid miljonid vanemad oma laste vaktsineerimisest, kuid hiljem osutusid arsti teadustulemused puhtaks pettuseks.

Kui leetriviirusel oleksid käed, oleks see neid 1998. aasta 28. veebruaril rahulolevalt kokku hõõrunud, kirjutab Imeline Teadus. MMR-vaktsiin oli viirust kaua aega karmilt ja brutaalselt ohjes hoidnud, kuid sel päeval õnnestus haigusel paotada uks vabadusse.

Ukse rolli etendas teadusartikkel, mille London Royal Free haigla arst Andrew Wakefield avaldas mainekas meditsiiniajakirjas The Lancet. Tosinat last hõlmanud uuringu tulemuste põhjal osutas arst autismi ja soolestikuhaiguste ning MMR-vaktsiini vahelisele seosele. Seda vaktsiini manustatakse leetrite, mumpsi ja punetiste vastu. Wakefield esitas teooria, et vaktsiin ründab soolestikku ning jõuab sealt mingil viisil ajju, nii et lastel areneb mõne päevaga autism.

Artikkel äratas tähelepanu ka väljaspool teadlaste ringi ja mõni aasta hiljem võis tagajärgi näha haiguste statistikas. Paljud vanemad otsustasid oma laste puhul loobuda MMR-vaktsiinist. Leetriviirus kasutas kaitsmata laste haavatavust kiiresti ära - viie aastaga kahekordistus leetrijuhtumite arv Suur­britannias. Paraku ei saavutatud vaktsiinist hoidumisega midagi, sest Wakefieldi uuring osutus mitmes aspektis võltsinguks. Kulus aga mitu aastat, enne kui seda õnnestus tõestada. Selleks ajaks oli artikkel jõudnud levitada vaktsiinivastast skepsist, mis veel tänapäevalgi mõjutab vaktsiinistatistikat.

Andrew Wakefield on kahe briti arsti poeg. 1981. aastal lõpetas ta 24aastaselt meditsiiniõpingud Londonis Saint Mary haigla meditsiinikoolis, mis toona oli briti populaarseim meditsiiniülikool. Noor arst spetsialiseerus kirurgiks, valides oma erialaks elundisiirdamised, kuid tasapisi tema huvid muutusid. 1993. aastal äratas ta tähelepanu teadusartikliga, kus püstitas teooria, et leetriviirus võib põhjustada Crohni tõveks nimetatavat soolehaigust. Kaks aastat hiljem pakkus ta, et seda haigust põhjustab hoopis MMR-vaktsiinis sisalduv elus nõrgestatud viirus. Peagi laiendas ta süüdistusi väitega, et vaktsiin võib kaasa tuua ka autismi.

MMR-vaktsiin koosneb kolme haiguse – leetrite, punetiste ja mumpsi – nõrgestatud viiruseosakestest. Kui need organismi süstitakse, hakkab immuunsüsteem tootma antikehi, mis viiruse maha suruvad. Kui hiljem peaks organismi ründama nõrgestamata viirus, tunneb immuunsüsteem selle kiiresti ära ja kõrvaldab selle. Wakefieldi sõnul on probleemiks just elusviiruse kogus. Ta rääkis seda BBCs, kuigi oma uuringus ta seda tõestanud ei olnud.

Kohe pärast ärevate tulemuste avalikustamist korraldas briti arst pressikonverentsi, kus kutsus vanemaid üles jätma oma lapsed vaktsineerimata seni, kuni teadlased on jõudnud asjas selgust tuua. Päev hiljem oli kõigis meediaväljaannetes uudis: «MMR-vaktsiin põhjustab autismi». Lugu kasvas lumepallina kogu meedias. 2002. aastal – neli aastat hiljem – trükkisid ainuüksi briti ajalehed selle teema kohta 1531 artiklit. Neist kaks kolmandikku olid MMR-vaktsiini suhtes kriitilised või nimetasid seda ebaturvaliseks.

Teema negatiivne kajastamine levitas hirmu, mis pani paljud lapsevanemad oma laste vaktsineerimisest loobuma. Enne Wakefieldi uurimistulemuste avaldamist 1998. aastal vaktsineeriti 90 protsenti Briti lastest.

Vaktsineeritute protsendi vähenemine ei kõla ehk dramaatilisena, kuid on siiski väga tõsine. Et vaktsiinid oleksid tõhusad, on vaja, et viirusel ei oleks palju «pelgupaiku» vaktsineerimata inimeste kujul, keda viirus saaks nakatada. Maailma terviseorganisatsioon WHO soovitab, et rahvastikust peaks leetrite vastu vaktsineeritud olema vähemalt 95 protsenti. Siis on viirusel niivõrd viletsad eluolud, et kõik – needki, kes on vaktsiini saamiseks liiga haiged – oleksid kaitstud. 

Mujalgi Euroopas kahanes samaaegselt vaktsineeritud laste hulk ja leetrijuhtumite arv kahekordistus ajavahemikul 2008-2011. Sama tendentsi võis näha USAs, kus ühel hetkel sai leetrivaktsiini suhteliselt vähem lapsi kui näiteks Liibüas ja Zimbabwes. Tasapisi hakkas aga selguma, et Wakefieldi uuringus ei olnud kõik nii, nagu peaks.

Kuidas kallutatud uuring paljastati ning millist mõju see tervishoiule siiani avaldab, sellest loe lähemalt Imelise Teaduse mainumbrist.

Loe ka neid

Tagasi üles