Yoko Alender: laste juurest ära olemine läheb järjest raskemaks Põhjalik intervjuu

Yoko Alender koos lastega.

FOTO: Erakogu

Poliitik, arhitekt ja nelja lapse ema Yoko Alender on veendunud, et hea ema saab olla vaid siis, kui võtta aega nii enda kui ka laste jaoks. Laste kasvatamisel lähtub ta üldinimlikest põhimõtetest nagu ausus ja headus, kuid leiab, et igale inimesele tuleb anda ka piisavalt vabadust, et ta saaks ise olla oma elu peremees ja õnne allikas.

Varsti on jälle emadepäev. Kuidas teie peres seda tähistatakse?

Meie ei ole üldiselt pühadetraditsiooni usku, vaid usume pigem, et teineteist tuleb väärtustada iga päev. Seepärast on ka meie emadepäevad olnud väga erinevad. Sel aastal oleme näiteks terve nädalavahetuse Tartus tantsuvõistlusel, kus mina olen tütarde toetustiimis. Nad pääsesid Kuldse Karika tantsuvõistlusel finaali, lähme kogu perega sugulaste juurde Lõuna-Eestisse. Ühiskondlikkus mõttes on küll hästi tore, et emasid, isasid ja vanavanemaid väärtustatakse ja neil on ka oma päevad, kuid õnneks avaldavad lapsed oma armastust, teevad toredaid kaarte ja kirjakesi peaaegu iga päev.

Kuidas leiate lastele ja abikaasale kiire elutempo juures aega?

Kõige olulisem on hoida suhtluskanal pidevalt avatuna. See eeldab, et lapsevanem ise on endaga rahul ja saab oma eluga hästi hakkama. Tal võiksid olla omad huvialad ja ta võiks iga päev ka endale aega võtta. Kui oma asjad kasvavad üle pea, siis on rakse ka lastele piisavalt tähelepanu pöörata. Eriti, kui on palju lapsi, on risk läbi põleda. Meenutan ka endale pidevalt, et ei tohi ennast liigselt piitsutada ja tuleb osata ka abi küsida. Mina püüan mõista, et olen oma lastele alati kõige parem ja kõige tähtsam, aga vahel saavad teised ka aidata. Samuti tuleks paika panna prioriteedid. Igas päevas peab olema hetki lastega suhtlemiseks.

Kuidas näevad välja teie pere hommikud? Kes keda riidesse paneb, kes kellel hambaid peseb?

Meie pere kõige pesamuna Dag Ferdinand saab suvel kuueseks ja ega meil enam päris beebielu olegi. Kõik saavad oma hambad ise pestud, kuigi osadele tuleb seda loomulikult aeg-ajalt ka meelde tuletada. Üldiselt toimetavad koolilapsed ise ja saavad ka ise pestud, riidesse ja söödud. Nad lähevad ka ise kooli, aga vahel jalutan nendega kooli kaasa. Praegu on nii ilusad valged hommikud ja tore on koos jalutada.

Mida teha, kui ühele ajale kuhjub kokku mitu asja?

Minu jaoks on üks olulisemaid omadusi lapsevanemana positiivne paindlikkus. Asju ei saa üle planeerida, sest plaani järgi läheb kõik harva. Näiteks pidime täna hommikul oma pesamunale matkale näkse kaasa ostma. Tema tahtis kindlasti minna just sinna poodi, kust me ka eelmine kord näkse ostsime. Sellises olukorras tuleb vaadata, kas viitsid hakata oma praktilisemat soovitust peale suruma või teha see ring ära, et laps jääks rahule ja tal oleks oma turvaline rutiin.

Läksite paariks nädalaks Indiasse giidiks, kui tütar Herta oli 11-kuune. Kas selliseid seiklusi on veel ette tulnud ja kas ei ole raske laste juurest nii kaua eemal olla?

Üle kahe nädala ma tavaliselt kodust ära olnud ei ole. Ühe korra olin kuu aega ära, kui Kaarel oli kahene. See on raske ja läheb justkui järjest raskemaks. Ikka muretsed ja oma kodu on üha armsam, aga samas on sellised käimised olulised. Väga värskendavad on ka need harvad reisid, mil saab abikaasaga kahekesi ära käia. Kui see on võimalik ja on lähedasi, kes sel ajal laste eest hästi hoolt kannavad, siis soovitan seda kindlasti teha. Pärast koju tagasi tulles saab puhanuna ja uute kogemuste võrra rikkamana olla veelgi parem ema.

Kes Teile laste kasvatamisel abiks on?

Õnneks on neid inimesi meil palju. Ema, tädi pere, ämm-äi ja kunagi oli meil ka üks tore lapsehoidja. Neist on olnud väga palju abi. Nagu öeldakse, on vaja tervet küla, et kasvatada õnnelike lapsi.

Kas lastega koos ka reisil käite?

Ikka, aga kuuekesi Eestist väljaspool ei olegi väga palju käinud. Pigem oleme mõelnud, et las väiksemad saavad ka nii suureks, et nad neid reise ka mäletavad. Eestit oleme see-eest palju avastamas käinud. Hiiumaa ja Saaremaa on näiteks laste jaoks väga eksootilised ja ägedad

kohad. Samuti oleme käinud spaades, «tubadega ujulates», nagu lapsed neid nimetavad.  Ka sellised paaripäevased sõidud pakuvad head vaheldust, võimalust mõnes armsas Eesti väikelinnas jalutada, suhelda teineteisega väljaspool kool-töö-kodu konteksti.

Yoko Alender kaitseväe üldfüüsilist testi tegemas. 

FOTO: SANDER ILVEST / PM/SCANPIX BALTICS

Kas lastega sporti ka teete?

Mina ise olen suur joogafänn ja kodus saavad lapsed sellest ka natuke osa. Meile meeldib ka koos jalutada ja jalgrattaga sõita. Dag veel harjutab rattaga sõitmist, kuid teised püsivad juba hästi sadulas. Vanem poeg eelistab jalgratast aastaringselt kõigile teistele liikumisviisidele. Suvel käime võimalikult palju mere ääres. Kui vähegi võimalik, püüame iga päev mõne jalutuskäigu teha. Trennis käivad lapsed ka jõudumööda.

Tavaliselt kiputakse pesamunasid hellitama ja suuremaid rohkem omapäi jätma. Kuidas leida kõigile lastele piisavalt aega?

Iga lapsevanem tunneb oma lapsi kõige paremini ja kui suhe lapsega on hea, siis näeb ta ka ära, millal mõni laps natuke rohkem ja millal pisut vähem üks-ühele aega vajab. Kui ühel lapsel on parajasti raske, siis saab ka teistele seda selgitada. Eks neil omavahel käib ju ka

rivaalitsemine ja kõik tahaksid võimalikult palju tähelepanu. See on selline tunnetuse küsimus – aga jällegi, usun seda, et võime lapsi näha ja tunnetada on kõige paremini paigas kui endal ja ema-isa vahel on asjad korras.

Kuidas jääda naerusuiseks emaks, kui töö kasvab üle pea?

Vahel on ka täitsa okei olla natuke tõsisem. Lapsed peavad harjuma, et elus on erinevaid aegu. Sellest tuleb lastega avatult rääkida ja neile olukorda selgitada. Samas ei tohiks lapsi oma asjadega liigselt koormata. Nad on ikkagi lapsed ja nende õlul ei pea olema liiga suurt

vastutust. Nad peavad tundma, et ema ja isa saavad hakkama. Kui vaja, tuleb vanematel oma töörutiinides korrektiive teha. Oleme mõlemad abikaasaga väga aktiivsed inimesed ja meilgi on tulnud teha oma valikud.

Kust ammutate kõige jaoks energiat?

Mina saan väga palju energiat perega koos veedetud ajast, aga ka joogast. Jooga juurde jõudsin enne esimese lapse sündi. Enne seda ma väga spordiga ei tegelenud. Võib öelda, et lapseootel olekud olidki minu esimesed tippspordi saavutused ja sellest ajast olen ka jooga

juurde jäänud. Enam ei kujuta elu hästi ettegi ilma ajata joogamatil. Ma olen ka seda meelt, et tänulikkuse tunne kõige selle ilusa ja hea eest, mis elus on, teeb õnnelikuks ja annab jõudu. Muidugi on ühiskonnas ja elus ka palju, mis on valus, aga ainult sellele keskenduma jäädes oleks raske edasi minna ja asju paremakski muuta.

Missugustest põhimõtetest lähtute lapsi kasvatades?

Kõige olulisemad põhimõtted on ausus, headus ja vabadus. Igaüks on ise oma otsuste ja elu looja. Meie oleme lapsevanematega olemas, et toetada, õpetada ja aidata, aga üldiselt on laps ise oma elu allikas. Püüame kasvatada neis isikliku vabaduse ja vastutuse tunnet. Lapsed

võiksid õppida oma käitumist juba varases eas analüüsima. Nad puutuvad juba varakult kokku erinevate olukordade ja ootustega. Neil on sõbrad ja kool ning oluline on leida oma roll kõige selle keskel. Sellega püüame neid kodus jõudumööda toetada ja kuulata ja arutada, kui neil küsimusi tekib.

Väga oluline on ka eeskuju kaudu kasvatamine. Rääkida võib igasuguseid asju, aga kui sa ise ei suuda nii elada, nagu soovitad, siis ei ole väga tõenäoline, et laps ka sellest õpib.

Kas on ka midagi, mida olete kaasa võtnud oma lapsepõlvest?

Kindlasti olen oma kodust kaasa saanud tundlikkuse maailma suhtes ja pideva maailma ja elu mõistmise soovi. Meie vanemad mõjutavad meid väga palju ja ajaga saame sellest üha rohkem aru. Samas on minu laste kasvamine palju traditsioonilisem, rahulikum ja turvalisem. Kui mina väike olin, siis oli hästi murranguline aeg ja kolisin ka üsna noorelt isaga Rootsi. Muutusi oli väga palju. Võib-olla see muutiski mind kohanemisvõimeliseks ja paindlikuks, kuid selle pahupool on jällegi teatav püsimatus. Eks igal asjal ole oma valguse ja varjukülg.

Yoko Alender.

FOTO: Konstantin Sednev / PM/SCANPIX BALTICS

Kas Rootsis elatud ajast on midagi eriti eredalt meelde jäänud?

Rootsis veedetud aeg on mind kindlasti mõjutanud, Rootsi pikalt rahulikult arenenud ühiskond. Sealt sain hea hariduse ja distantsilt tekkis ka minu vaade Eestile. Võrreldes nõukogude Eestiga kuulati Rootsis lapsi kindlasti rohkem. Laps oli ka isiksus. Kuid minu kodus kasvatati mind ka enne vabaduse põhimõtte alusel. Seepärast seal ka suurt vasturääkivust ei olnud.

Sooviksin tulevikus ehk ka oma lastele võimaldada lühiajalist mujal elamise kogemust. Kui viibid Eestist kauem eemal, siis õpid ka Eestit teise nurga alt väärtustama, tekib justkui laiem mõtteareaal, mis võib tänapäeva liikuvas ja muutlikus maailmas kasuks tulla. Seetõttu soovitan alati ka noortele, et kellel on soov ja võimalus minna vahetusõpilaseks või kuskile mujale tööle, maailma ja ennast selles uurima, tehke seda kindlasti.

Mis teeb teie jaoks Eesti eriliseks?

Kindlasti oma keel, aga ka puhas loodus, mis on lähedal ka linnale. Meil on ka laste kasvatamine turvaline. Lapsed on oma liikumises ja tegevustes suhteliselt vabad. Pere ja laste kasvatamise jaoks on Eesti väga hea koht. Kui jätkame hariduse edendamist ning laste ja lapsevanemate vaimse nõtkuse ja tugevate peresuhete arendamist, siis usun, et Eesti võiks olla maailma kõige peresõbralikum paik.

Loe ka neid

Tagasi üles