Mailis Reps avameelselt: tahaksin lastega rohkem niisama diivanil lesida

Mailis Reps Foto: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Kuue lapse ema Mailis Reps tunnistab, et kuigi ta leiab lastele riigi juhtimise kõrvalt võimalikult palju aega, ei tahaks ta olla nõudlik ja kuri ema, vaid lapsi rohkem kallistada ja vahel argipäevalgi niisama diivanil lesida ja lastega juttu ajada.

Täna tähistatakse emadepäeva. Kuidas näevad emadepäevad välja Teie peres?

Oleme emadepäeval kõik koos. Pühapäeviti on meil poole lõunani kestvad hommikusöögid, kus tehakse nalja ja räägitakse ka pikematest plaanidest, näiteks sellest, mida koos ette võtta. Sööme igal pühapäeval pannkooke. Kui tavaliselt teen pannkooke mina, siis kaks viimast emadepäeva on lapsed mulle kooke teinud.

Emadepäeval tulekski mõelda tänutundega oma vanematele, aga ka sellele, et Eestis on väga palju katkiseid peresuhteid ja väga katkiseid lapsi, kes vajavad ühiskonna abi ja toetust. Samuti on palju peresid, kus lapsed ja vanemad elavad digitaalses paralleelmaailmas. Võib ju tunduda, et pidupäeval sellest rääkida ei tahaks, aga lapsi tuleks rohkem märgata ja püüda nende jaoks aega leida.

Kas Teid on ka millegi muuga emadepäeval üllatatud?

Lapsed teevad meil ise käsitööd ja puutööd ja on mullegi toredaid asju meisterdanud. Kui peate aga silmas toidu voodisse toomist, siis seda nad vist ei julgekski teha, sest see oleks ehk liiga revolutsiooniline idee. Meil on reegel, et toitu köögist välja ei tooda.

Kui hommikutest juba juttu tuli, siis kuidas näevad välja argipäeva hommikud? Kes kellel hambaid peseb? Kes keda riidesse paneb?

Suuremad lapsed saavad riidesse panemisega ise hakkama, aga neilgi on oma iseloomud. Üks laps on hästi kiire. Samal ajal, kui teised veel vooditki tehtud ei ole jõudnud, on tema sageli juba riides ja hommikusöögigi ära söönud. Kahele teisele lapsele tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, et kell on juba helisenud. Vahel tuleb neid ka iga viie minuti järel tagant utsitada.

Koolikotid saavad meil pakitud juba eelmisel õhtul. Kuna meie lapsed kannavad koolivormi, siis ei pea ka väga kaua kapi ees seisma ja mõtisklema, mida küll täna selga panna. Ka kuueaastane Henry Roger paneb end ise riidesse, aga temal on vahel erinevad tujud. Vahel tundub talle näiteks, et üks sokipaar kohe üldse ei sobi. Temaga peab siis natuke läbi rääkima. Kõik ülejäänu teeb ta ära ise. Fredericki ja Charlotte panen riidesse mina. Hommikul on hästi oluline ka juuste kammimine.

Kas koos söömiseks aega ka jääb või haarab igaüks midagi tee pealt kaasa?

Hommikusöök on meil igal hommikul kell seitse ja oleme kokku leppinud, et selle jaoks peab aega võtma. See on aeg, mil pere tuleb kokku ja ärkab koos üles.'

Mailis Reps külastamas Varbla kooli. Foto: URMAS LUIK / PARNU POSTIMEES /

Kell seitse hommikul paljud inimesed veel magavad. Kuidas te ennast hommikul käima tõmbate?

Minul on hommikuti aega vaja. Tavaliselt tõusen pool kuus. Kui kuue paiku lapsi üles ajama hakkan, siis olen ise juba valmis. Kui peaks olema vajadus end natuke rohkem sättida, siis tõusen varem. Kuna Charlotte on veel rinnalaps, siis tuleb arvestada ka sellega, et temale tuleb igal hommikul vähemalt 15 minutit eraldi tähelepanu pöörata.

Kas vahel on ka raske nii vara üles saada?

Keerulised on need hommikud, mis lähevad tavapärasest rutiinist välja, näiteks kui tuleb hommikul televisiooni minna või on kuhugi varajane start. Siis võib tekkida see kõigile teada-tuntud «kiire-kiire», aga üldiselt püüan aega varuda nii palju, et lastele jääb hommikul mõnus hommikusöögi aeg ja ehk ka natuke nalja tegemise aega. Eestimaa kliima on teadagi selline, et suur osa ajast on pime. Püüame juba hommikul päeva natuke rõõmu tuua. Tuleb aga ette ka neid hetki, kui kurjustan, sest lastel on midagi olulist tegemata. Kuna see ei ole laste vastu aus – nii võin nende päeva ära rikkuda – siis püüan hommikul pahandamist siiski vältida.

Palju on räägitud sellestki, et teete lastega koos kodutöid. Kas tõesti möödub pool õhtut õppides või on see liialdus?

Tegelikult on nii, et ma ei saa lastele lubada, et hakkan viie või kuue paiku õhtul kodu poole liikuma. See on pigem erand kui reegel. Seetõttu on meil abiõpetajad. Kui lapsed kella kuue-seitsme paiku koju tulevad, on tavaliselt kodutööd tehtud. Õhtuti harjutavad lapsed ka pillimängu. Minule jääb see «rõõm», et kontrollin nädalavahetusel, kas laste kooliasjad on korras. Vaatan näiteks läbi kõik töövihikud ja kontrollin, kas kõik on tehtud. Vähemalt ühel päeval tegeleme nädalavahetusel kodutöödega, vahel ka kahel.

Kes Teid veel laste kasvatamisel toetavad?

Minul kahjuks enam oma vanemaid ei ole. Lapsed ikka ütlevad, et vanaema ja vanavanaema hoiavad meil silma peal inglitena pilve pealt. Kuid meil on hoidjatädi, kes on hoidnud lapsi kõik need aastad.

Kuidas Teile emana tundub: kas laste koolipäevad on liiga pikad?

Päevad on tõesti pikad. Väga paljudes Eesti peredes tekitavad kodutööd pingeid. Laps vajab koju tulles vanematelt pigem toetust, armastust ja lohutust, mitte kurja ema, kes nõuab kodutööde ettenäitamist. Kui lapsed väsinult koju jõuavad, siis tahaksin end kõige parema meelega lastega koos diivanile kerra keerata ja niisama päevast rääkida. Kui sel ajal pean veel rääkima verbide pööramisest või mõnest suuremast kodutööst, siis see on koormav nii mulle kui ka lastele. Üks lapsevanem rääkis mulle just täna, et tema jaoks on kõige valusam see, et ta tahaks jagada lapsega positiivseid emotsioone, mitte jõuetut väsimust.

Kas vahel tundub ka, et huvitegevuse jaoks tegelikult aega ei jäägi?

Huvitegevuse arvelt me päevi lühemaks teha ei ole tahtnud, sest need on asjad, mis lastele päriselt meeldivad. Üks tüdrukutest on vahel terve päev rõõmus just selle pärast, et ta saab õhtul minna kunstikooli ja teha seda, mida ta kogu südamest armastab.

Mailis Reps lapsega. Foto: ERIK PROZES / PM/SCANPIX BALTICS

Kui see vaba aeg siiski jääb, siis mida teile kõigile koos meeldib teha?

Kui ilm on päikesepaisteline ja mõnus, siis liiguvad lapsed iga päev tunni või poolteist värskes õhus. Nädalavahetusel püüame aga leida päeva või vähemalt pool, et teha kõik koos tõesti ainult seda, mis meile päriselt meeldib. Vahel teeme näiteks matka metsas või külastame muuseume. Kui on veidi rohkem aega, siis teeme ekspromt reise. Käime näiteks pärastlõunal Tartus, Rakveres või Palmse mõisas. See meeldib lastele väga. Meie reegel on ka, et koolivaheajad on pühad ja siis tegeleme peamiselt puhkamisega.

Kas lastele meeldib ka tegelikult muuseumis käia?

Väga. Püüan neile võimalusel natuke ka giidi mängida ja põnevaid lugusid juurde otsida. Tänapäeval on muuseumid nii vahvad. Seal tohib igasuguseid asju puutuda ja uurida.

Ja kuidas on lugu spordiga?

Terve talve käisime peaaegu igal pühapäevahommikul tennist mängimas. Lastel olid omad treenerid ja minul oma. Kuigi jah, see pühapäeva hommik on tegelikult kell 12 päeval (naerab). Pärast tennist tegime veel midagi vahvat. Käime ka ratastega liikumas ja ujumas. Tallinnas on palju vahvaid ujulaid. Suuremad lapsed käivad meil ujumistrennis.

Millest lähtute laste kasvatamisel? Kas on ka mõni kuldreegel?

Meie peres on üks reegel – kokkulepetest tuleb kinni pidada. Kui oleme näiteks kokku leppinud, et ei lähe kodust välja enne, kui mingi asi on tehtud, siis nii ka on. Need kokkulepped teeme tavaliselt lastega koos ja arutame kõik vajaliku enne läbi.

Kas midagi on ka päris teisiti kui teistes peredes?

Tavaliselt öeldakse, et laps peaks saama ka vanemaga kahekesi olla, kuid mul ei ole veel õnnestunud välja nuputada, kuidas see meie peres toimida võiks. Meie lastele meeldib koos olla. Ühte last kuhugi eraldi kaasa võtta oleks ka ebaõiglane. Kui olemegi sellise idee vahel välja käinud, siis on tulnud sellest loobuda, sest lastele ei ole see meeldinud.

Mida olete kaasa võtnud  oma lapsepõlvest?

Kuna mu ema oli õpetaja, siis oli ta väga armastav, aga väga range. Vahel olen minagi väga range, aga siis tõmban jälle natuke tagasi ja annan lastele rohkem vabadust. Tänapäeval on ka pedagoogika põhimõtted väga palju muutunud. Lastega räägitakse palju rohkem.

Kas lapsi vahel tutistate ka või annate laksu?

Ei, mitte kunagi. Need vanaaegsed karistusmeetmed ei sobi laste kasvatamiseks. Meie peres on kõige suurem karistus see, kui ema on kuri. Lapsed saavad väga hästi aru, kas ma ainult püüan väljapoole range välja näha või olen tegelikult nende peale pahane. Tänapäeval on ka kasvatusteaduses väga hästi aru saadud, et üksteise toetamine, armastamine ja hoidmine on see, mida lapsed tegelikult vajavad. See motiveerib ka palju rohkem kui hirm.

Kas olete lastelt ka midagi õppinud?

Iga laps on isiksus ja rikastab ka vanema maailmapilti. Iga lapsega tuleb ka erinevalt suhelda. Mõni haarab asju hoobilt, teisele tuleb jällegi natuke rohkem aega anda. Vahel panevad lapsed ka vanemate kannatuse proovile ja neil tuleb õppida asju lastega läbi rääkima. Lapsed aitavad mul iga päev oma juhtimisoskusi parandada.

Mailis Reps. Foto: JAANUS LENSMENT / PM/SCANPIX BALTICS

Kuidas ühildate tööd ja pereelu? Näiteks on räägitud sellest, et võtsite lapsi kaasa ka Kultuurikatlasse. Kas soovitate ka teistel lapsed tööle kaasa võtta?

Ükski inimene ei saa elada teise inimese elu. Inimene peaks elus tegema seda, mis talle meeldib ja millesse ta usub. Mulle pakub suur pere palju rõõmu ja jõudu. Töö- ja pereelu ühildamine ei ole kunagi lõpuni võimalik, sest tööpäevad venivad tahes-tahtmata sageli väga pikaks. Küll aga võiks töö- ja vaba aja lahus hoida. Ma ei võta kunagi tööd koju kaasa. Kui lapsed enam rinnalapsed ei ole ja käivad juba lasteaias, siis käivad nad tööl kaasas harva, kuid vahel tulevad nad mulle natukeseks ka sinna külla. Siiani käib minuga tööl kaasas väike Charlotte.

Usun, et lapsevanemad peaksid leidma endale sobivad tegemised ja tasakaalu. Kes on lastega kodus olles õnnelik, võiks koju jääda. Kui pereema soovib ühiskonda panustada ka teisiti, näiteks tipptasemel karjääri tehes, siis on ka see teretulnud. Sellest lähtuvalt oleme paindlikumaks muutnud ka vanemahüvitise süsteemi.

Kuidas kolleegid sellesse suhtuvad, et lapsed tööl kaasas käivad ja töö koju kaasa ei rända?

Suhtumist on seinast seina. On neid kolleege, kes suhtuvad laste tööle kaasa võtmisesse väga toetavalt ja mõistvalt, kuid on ka neid, kes on väga kriitilised. Seda, et ma nädalavahetusel ei soovi kodust ära minna või telefonile vastata, lihtsalt mõistetakse. Kuna mahutan tööaega ära kõik, mis vähegi võimalik, siis ei ole kolleegid seni ka märganud, et mul tööd kodus kaasas ei ole olnud.

Kuidas kriitikaga toime tulete? Kas vahel läheb meel mõruks?

Kui keegi on väga kriitiline, siis on abi iseendaks jäämisest. Kui inimene ise usub sellesse, mida ta teeb, annab endast parima ja on õnnelik, siis ongi tavaliselt kõik hästi.