Näitleja Ragne Pekarev: meie peres on iga päev emadepäev

Ragne Pekarev koos lastega.

FOTO: Kristjan Teedema / Postimees

Särasilmset Ragne Pekarevi (37) tuntakse kui Vanemuise teatri näitlejat ja teletähte, kuid kõige olulisem roll on tal enda sõnul praegu mängida hoopis kodus – ema ja abikaasana. Tema peresse kuuluvad peaaegu seitsmene Martin Aleksander, pisike Huko Mathias (1,3), abikaasa Mario ja kass Francesca.

Kuidas tähistate emadepäeva ja teisi olulisi tähtpäevi? Millised on traditsioonid?

Spontaanselt. Ma ei oska ise kuidagi suhestuda traditsioonidesse, mistõttu meil pole väljakujunenud tegevusi ja tähistamisi. Seni pole keegi ka vajanud traditsioonilisi sünnipäevahommikuid või pühapäevaseid pannkooke. Kõik oleneb meeleolust, ilmast või eelmiste päevade tegemistest  ning pannkooke sööme siis, kui on isu. Kui kumbki lastest ilmutab kunagi traditsioonide vastu huvi, siis me tekitame selle koos. Ma ei leia, et emadepäev peaks olema see päev, kus ema ei pea nii palju toimetusi tegema – meie peres on sel juhul iga päev emadepäev.  

Kuidas mõjutavad lapsed näitlejakarjääri? Kas on olnud ka hetki, mil olete näiteks elust enesest inspiratsiooni saanud või vastupidi, näitlejatöö on aidanud elus improviseerida?

Ma loodan, et nad mõjutavad hästi. Ise ma ennast hinnata ei oska, kas olen nüüd laval kuidagi teistsugune – ilmselt küpsem, aga see võib olla puhtalt vanusest tingitud. Lastelt olen kindlasti inspiratsiooni saanud ning kandnud mõnd neile omast joont enda rolli üle. Mõni kord ehk liiga palju. Mängisin lavastuse «Üks mees, kaks bossi» üht väga blondi neiukest, kelle kihluspidu peeti. Tuttav käis vaatamas ning kiitis: «Väga hästi mängisid seda viieaastast». Eks näis, mis nüüd saama hakkab, pärast emapuhkust ootab mind Vanemuises kolm ülipõnevat lavastust.

Millistes lavastustes Teid järgmisel hooajal näha saab?

Moises Kaufmani «33 variatsiooni» (lavastaja Heiti Pakk), Ingmar Bergmani «Persona» (lavastaja Ain Mäeots) ja Ott Kiluski «Kirvetüü» (lavastaja Ain Mäeots). Viimane on järgmise aasta suvelavastus Värskas.                                                           

Millised näevad välja hommikud? Kuidas ennast hommikul käima tõmbate? Kes kellel hambaid peseb? Kes keda riidesse paneb?

Kuna aasta kolmekuune nõuab endiselt öösiti tähelepanu, siis ärkab see, kes on saanud sel ööl rohkem magada. Või siis kordamööda. Ärkaja teeb lastele pudrud ning katsub hoida tubades vaiksemat joont, et teine magada saaks. Mõnikord õnnestub lisaks napsata 40 minutit, paremal juhul 1,5 tundi. Kõige varem peab teele sättima koos Martiniga, sest tema lasteaed algab kell 09.00. Hambaid peseb ta ise ja muus osas ikka nii, et kuigi sokid-püksid on Martini kõrval, siis nende jalga saamiseks jõuab ta enne poolteist tiiru mööda tuba teha või lakkamatult jutustada – kuueaastase argipäev.

Kuidas olla naerusuine ja mõistev ema siis, kui tööd on kuhjaga ja rohkemgi veel?

Seda küsimust võib vabalt ka ilma töökuhjata küsida, aga vastust mul ei ole. Tavaline olmekorraldus ajab  mõnikord juhtme nii kokku, et läheb käiku emme lavahääl. Õnneks harva, sest mul on abikaasa pea kogu aeg meiega koos – kodus töötamise eelis – aga kui see olukord tekib, siis on pärast kohe kellegagi olukord läbi arutada või siis ennetavalt juba juhtimine teise kätte anda. Ja pisem laps ei saa ju veel aru, kellega ja miks emme pahandab, seepärast püüan leida olukorrale enne lahenduse.

Kas on mõni kuldreegel, millest laste kasvatamisel lähtute? Millised on peamised põhimõtted?

Me ei löö last, ükskõik, mis ta ka teinud on. Ja ei ähvarda ka suusoojaks, et võtame vitsa. Lähtume sellest, et kui on midagi lubatud, siis tuleb lubadust pidada. Teine põhimõte on, et hinda lapse väsimusastet. Kui tal on olnud seljataga ujumistund, lasteaiapäev, 5 km pikkune jalgrattasõit ning kolmetunnine sõbra sünnipäev mängumaal, siis kas on mõtet temalt sel õhtul oodata kõike seda, mis tavapäeval tehtud peaks saama. Las ta siis saab oma jäätise vahetult enne magamaminekut, teades, et see on erand.

Ragne Pekarev lastega.

FOTO: Erakogu

Kas keegi on laste kasvatamisel eriti suureks abiks olnud?

Minu kõige suurem tugi on minu abikaasa.

Mille olete kaasa võtnud oma lapsepõlvest?

Spontaansuse ja rutiinituse. Kui on tunne, et täna kolime venna toa õe omasse ning mõlemad osapooled on sellega nõus, siis teeme seda. Mu ema, õde ja mina oleme ses mõttes väga sarnased – tundest lähtuvad tegutsejad,  ilma eelneva pika planeerimiseta. Kui täna kisub Viljandisse, siis nii on. Ja kui pool tundi hiljem tuleb kelleltki kõne, et sõbra juures on spontaanne grill, siis jääb Viljandi mõneks teiseks korraks.

Mida põnevat lastega ette võtate? Kas on näiteks mõni sportlik tegevus või kultuuri valdkonda jääv hobi?

Kui meil üldse on perehobi, siis on see jalgrattasõit. Muus osas haarame infot ja siis vaatame, kas see leitu sobitub väikemehe lõunaunedega. Me ei armasta suuri rahvaüritusi, seega leiab meid pigem kuskil järve ääres kive loopimas või matkarajal. Mitte küll nii tihedalt, kui vaimusilm ette nägi, aga midagi ikka.

Kust ammutate kõigi oma tööde ja tegemiste jaoks energiat?

Ilmselt sealtsamast, kuhu ma selle ka kulutan – oma perest, sõpradest, teatrist.  Ja neist hommikuist, kui on minu kord magada – üksi, vähimagi võimaluseta pisikese käega vastu silmi saada. Ja mõttest, et 30 aasta pärast ei mäleta ma üldse enam seda väsimust. Ja kui tunnen end mõni päev eriti jõuetuna, siis mõtlen oma ema põlvkonna naistele, kel oli samal ajal juba kolm last, hoopis halvemad riidest mähkmed kui meil kasutusel, külm vesi kaevus ja kehv toiduvalik poes.

Kas oskaksite rääkida mõne toreda, lastega seotud seiga, mis paneb Teid kas ikka veel naerma või on aidanud elu kuidagi teise nurga alt näha?

Kord, kui Martin oli viiene ja tegi tutvust arvutis lauluvideote vaatamisega, siis meil tekkis tüli, sest ilmselgelt oli tema meelest ettenähtud  aeg liiga väike. Pärast mitmeid kordi selgitamisi, miks ta siiski täna enam arvutisse ei saa, teatas ta mulle otsustavalt: «Me lähme lahku!!» Ma teadsin, et sel hetkel pole just kõige parem naerma hakata, aga ma lihtsalt ei suutnud, sest see oli nii ootamatu lause tema poolt. Ta oli niigi oma pahuruses jube nunnu ja nüüd siis selline lause ka veel. Katsusin kuidagi oma turtsumisi varjata ning enda seisukohale kindlaks jääda, ise sama ajal mõeldes, et kust kohast ta üldse midagi sellist kuulnud oli.

Loe ka neid

Tagasi üles