Narivoodist kukkunud noormees pidi uuesti rääkima ja kõndima õppima

Narivoodi. Foto on illustratiivne. Foto: Marko Beric / PantherMedia / Marko Beric

Clark Jacobs ega tema vanemad poleks kunagi osanud ette näha, et narivoodilt kukkumine päädib nii ränga traumaga, mis nõuab kogu seni õpitud oskuste taaselustamist.

Jacobs õppis Georgia tehnikaülikoolis inseneriks ning elas korporatsioonimajas, kus ta narivoodilt 2015. aasta jaanuaris une pealt maha kukkus, kirjutab Daily Mail. Kukkumine oli üsna kõrge, ligi kaks meetrit, ning toona 20-aastane poiss lõi pea kõvasti vastu linoleumpõrandat. Esiti ei tundunud, et pikk, tugeva kehaehitusega Clark oleks isegi luid murdnud, ent tegelikkus osutus üsna õudseks.

Poisil polnud kukkumisest mingit mälestust. Järgneval hommikul tabas teda elu suurim peavalu, kael oli kange ning peas muhk. Clarki ajas ka iiveldama ja oksendama. Tema vanemad sõitsid korporatsioonimajja kohale ning viisid poja EMOsse, kus avastati raske peatrauma. Poisi koljus oli mõra ning arstid eeldasid, et ta pidi väga kõvasti kukkuma.

Lapse voodist kukkumine on iga vanema suur hirm, ent vaevalt oskavad seda karta täiskasvanud poja vanemad. Samas sureb maailmas igal aastal sadu eri vanuses inimesi just voodist kukkumise tagajärjel saadud vigastustesse, tuhanded saavad väiksemaid vigastusi. Clarki juhtum oli üks neist tuhandetest, ent raskete tagajärgedega, sest trauma tagajärjel pidi poiss 20 eluaasta jooksul õpitud oskused uuesti omandama.

Arstid jätsid nooruki haiglasse, ent tal ei läinud sugugi paremaks. Kahe päeva pärast tuvastati tal ajuverejooks ning poiss sai insuldi. Ainuke võimalus tema elu päästmiseks oli kiire operatsioon – arstid tegid ajusse sisselõike, et leevendada ajuturset. Juhtunu oli siiski kahjustanud Clarki väikeaju ning seega iga funktsiooni, mis on sellega seotud – koordinatsioon, tasakaal, lihaste liikumine, kõne, emotsioonid. Poiss oli neli kuud koomas ning kaotas kaalust ligi 60 kilo, mistõttu ei näinud ta enam enda moodi väljagi.

Imesid siiski juhtub ning mitme kuu järel hakkas Clark vaikselt sõrmi liigutama. Kui tema olukord oli veidi paranenud, tegid arstid uue ajuoperatsiooni, mille järel paranes poisi seisund silmnähtavalt. Varsti suutis ta juba teiste liikumist silmadega jälgida ning naeratada. Noormehel endal on tänaseks kõigest sellest mälus vaid suur must auk. Ta teab, et ei suutnud rääkida ega liikuda ning ei suuda seda täna uskudagi. Haiglaravile järgnev pingutus kõigi oskuste taastamiseks kestis aga kaheksa kuud ning nõudis talt väga suurt tahtejõudu.

«Nad sundisid mind taastusravi tegema isegi rohkem, kui oleksin tahtnud, kuid nad olid suurepärased,» meenutas ta haigla meeskonna tegusid. Osa Clarki mälestustest ei taastu kunagi, kuid vanade oskuste õppimine oli tema jaoks sama raske nagu ta oleks teinud seda lapsena. «Kui õppisin kõndima, tundus see korraga nii vale kui ka õige. See tundus võõras, kuid kuna teadsin, et olen selleks varem võimeline olnud, oli see ka mõneti tuttav,» rääkis ta.

Clark Jacobs ülikooli naastes. Foto: Erakogu

Kogu teraapia ja taastusravi ajal elas poiss koos vanematega. Tema igapäevane rutiin nägi ette magamist, söömist ja taastusravi. Kuigi ta on vanematele toetuse eest ülimalt tänulik, peab ta seda perioodi väga raskeks, kuna selles polnud rõõmu ega tavalisi kohtumisi sõpradega. Clark pingutas palju, et olla jälle võimeline iseseisvalt elama. Möödunud aasta augustis tekkiski tal võimalus ülikooli naasta.

Kaks senist ülikoolisemestrit on noormehe jaoks väga rasked olnud, et tema sõnul on need väärt iga sekundit. «Kool on raskem kahel põhjusel – mu lühiajaline mälu on kehv ning olen pidevalt väsinud. Eraelu on aga palju parem, suurepärane on olla sõprade juures tagasi,» sõnas ta.

Väsimust kogeme me kõik, ent raske peatrauma ohvrite jaoks on see märksa koormavam. Nimelt on kogu see õppimine ja paranemine tema ajule väga kurnav. Samas mida enam noormees taastub, seda vähem tunneb ta väsimust. Praegu on ta juba kella 20-21 ajal õhtul väsinud ning läheb magama, ärkab aga kl 3-4 ajal hommikul. Ülikooli üritab ta lõpetada 2019. aasta detsembris. «Praegu läheb üsna hästi, arvestades kõike juhtunut. Minust saab küll üsna vana koolilõpetaja, aga selleks on ka põhjust,» lausus noormees uhkusega.