Miks peaks arstile ka alternatiivravist rääkima?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Aletrnatiivravi looduslike vahendite hulka kuuluvad taimsed produktid, vitamiinid, mineraalid ning probiootikumid.

FOTO: Mykola Lunov / PantherMedia / Mykola Lunov

Alternatiivravist vähi puhul haiglas ei räägita, kuid üle poole kasutavad seda koos keemiaraviga. 

Täiendavat ravi võiks tervishoiutöötajaga arutada ka siis, kui see pole tõenduspõhine, sest keemiaraviga ei pruugi kõik kokku sobida. 

Kui patsiendil on tervishoiutöötajatega halb suhtluskogemus, hakkab ta tõenäolisemalt omal käel täiendavast ja alternatiivmeditsiinist (TAM) abi otsima, ilmnes Elina Müürsepa magistritööst, milles ta uuris patsientide valmidust tervishoiutöötajaga oma valitud ravimeetmeid arutada. 

«Teada on, et alternatiivravi kasutatakse, samuti seda, mida kasutatakse,» sõnas Müürsepp. Varem Tartu Ülikoolis tehtud uurimistööst selgus, et üle poole keemiaravi patsientidest kasutab mingit TAMi meetodit. «Kahjuks puuduvad suuresti teadmised nende meetodite efektiivsuse kohta, sest nende kohta ei ole tehtud teadusuuringuid või pole andmeid piisavalt,» rääkis Müürsepp. 

Sel põhjusel on ka tervishoiutöötajal raske kaasa rääkida või soovitada, kuna traditsioonilises arstiabis lähtutakse eelkõige tõenduspõhisusest. Müürsepp uuris seitset Tartu Ülikooli kliinikumis keemiaravi saanud patsienti, kes kasutasid täiendava või alternatiivmeditsiini meetodeid. Eelmisel kevadel Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö oli empiiriline kvalitatiivne uurimus, mis põhines intervjuudel patsientidega.

«Töötasin ise hematoloogia- ja onkoloogiakliinikus keemiaravi õena. Keskendusin igapäevases töös tõenduspõhistele teemadele. Siiski küsisid patsiendid, mida nad võiksid süüa, milliseid toidulisandeid juurde võtta,» rääkis Müürsepp, kuidas magistritöö alguse sai. 

Täiendav ning alternatiivmeditsiin jaguneb kahte suurde gruppi: looduslikud vahendid ning keha-vaimu harjutused. Looduslike vahendite hulka kuuluvad taimsed saadused, vitamiinid, mineraalid ning probiootikumid. Keha-vaimu harjutuste gruppi kuuluvad jooga, kiropraktika, mediteerimine, massaaž, akupunktuur, lõdvestus- ja hingamistehnikad, hüpnoos, taiji ning liikumisteraapiad, näiteks pilates.

Müürsepa sõnul soovitakse arstile rääkida kergematest alternatiivravi meetmetest nagu toidulisanditest või ravimtaimedest. «Vähem tahavad inimesed avaldada, et nad kasutavad spetsiifilisemaid või erilisemaid meetodeid, näiteks on käinud ravitseja juures, proovinud kaugelt maalt toodud pulbrisegu, taimeleotisi või aprikoosiseemneid, mis sisaldavad tsüaniidi,» rääkis Müürsepp. Kanepiõli kasutamine on tema sõnul levinud näiteks valuravi puhul, kuid see ei ole legaalne.

Kuigi enamiku suu kaudu võetavate TAMi meetodite ja keemiaravi koostoimete kohta pole andmeid, oleks Müürsepa sõnul lahendus seegi, kui patsient saaks sellel teemal rääkida ja seeläbi leida vastuse kas endas või koos arstiga. «Rääkimise eelduseks on tihti aga see, et arst küsiks patsiendilt, kas ta kasutab lisaks pakutud ravile veel midagi,» sõnas ta. Tihti pole selleks aega või ei teki piisavat kontakti. 

Keemiaravi ajal ei ole lubatud:

  • antioksüdandid,
  • multivitamiinid,
  • mineraalainepreparaadid.

Looduslike vahendite ning ennekõike suu kaudu võetavate ja süsteemselt imenduvate preparaatide liigsesse kasutamisse peaks suhtuma ettevaatusega.

Mõned toidulisandid, sealhulgas ravimtaimed, -teed ning vitamiinid ja mineraalid, A-, C-, E-vitamiin, beetakaroteen, seleen, Q10, on koostöös keemiaraviga niivõrd tugevalt bioloogiliselt aktiivsed ehk antioksüdantsed, et võivad mõjutada raviefekti.

Selle tõttu pikeneb ravikuur ja/või väheneb ravi efektiivsus. Samuti on mõnel ravimtaimel koostoimes keemiaraviga toksilised järelmõjud. Seetõttu on kindlasti oluline TAMi meetodeid kasutades või soovist TAMi meetodeid kasutama hakata informeerida ka arsti, õde.

Keemiaraviga koos võib tarbida (ei suurenda vähi aktiivsust)

  • väikeses annuses C-vitamiini,
  • kaaliumi,
  • oomega-3-rasvhappeid.

Toidulisandite tarvitamise asemel on turvalisem suurendada oomega-3-rasvhapete, kaaliumi- ja C-vitamiinirikaste toiduainete söömist (rasvane kala, täisteravili, rohelised köögiviljad, porgand, banaan, õun, kaunviljad).

Proovida võiks vähest pingutust nõudvaid, tasaseid harjutusi, nt jooga, taiji, kirjutatakse Tervise Arengu Instituudi infovoldikus. Keha-vaimu harjutuste gruppi kuuluvaid meetodeid võivad patsiendid kasutada väikeste eranditega, näiteks tugev massaaž ei ole alati soovitatav, kirjutas Müürsepp oma magistritöös. Tema sõnul võiksid patsiendid kindlasti proovida näiteks lõdvestus- ja hingamistehnikaid või mediteerimist igaühe eelistuste ja vajaduste järgi.

Üldiselt selgus, et meditsiiniasutustes antakse TAMi kohta vähe infot. «Tihti tekib olukord, kus patsient nõustab patsienti ehk inimesed vahetavad oma kogemusi proovitud meetoditega. Spetsialiseerunud töötajaid, kes oleks valmis sellel temal arutama ja kellel oleks vastav väljaõpe, praegu ei ole,» sõnas Müürsepp.

Patsiendid soovivad voldikuid, raamatuid ja tahavad, et tervishoiutöötajad ütleksid, mis on õige ja mida võiks teha. Tema arvates võiks haiglates olla toitumisterapeudid, kes annaksid individuaalselt nõu. «Teame üldiselt, et keemiaraviga ei soovitata rasvaseid ning soolaseid toite, kasulikud on kergemad eined, puu- ja juurviljad. Toitumise poole pealt peaksid patsiendid jälgima enesetunnet: mis ühele sobib, ei pruugi teisele sobida,» sõnas Müürsepp.

Tagasi üles