Kas tsöliaakia paneb viljakusele ja rasedusele põntsu?

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd

Kuna tsöliaakia mõjutab toitainete imendumise häirete tõttu paljude organismi funktsioonide toimimist, arvatakse, et ka viljakus võib saada mõnevõrra häiritud, kirjutab Med24-s TÜ Kliinikumi günekoloog Kristiina Rull.

Kuna tsöliaakia kahjustab põhiliselt peensoole limaskesta, siis pole see seotud munajuhade sulguse, suguteede põletike ega ka otseselt ovulatsiooni toimumisega. Samas on leitud, et ravimata tsöliaakia korral on naise viljakas aeg lühem: menstruatsioonide algus hilineb, menopaus toimub varem, esineb enam raseduse katkemisi, seletamatut viljatust, loote üsasisest kasvupeetust.

Tsöliaakiaga naistel on enneaegse sünnituse risk kolmandiku võrra suurem, üsasisese kasvupeetuse risk ligi 2,5 korda ning loote hukkumise risk isegi viis korda suurem. Kui tsöliaakia on ravitud, siis erinevust viljakuses ja raseduse kulus ei ole. Ka üleminekueaga seonduvaid vaevusi esineb adekvaatselt ravitud tsöliaakia korral sama palju kui tsöliaakiata naistel.

Tsöliaakia atüüpilise vormi korral ei pruugi tavalisi seedetrakti sümptomeid olla ning haigus võib jääda diagnoosimata. Tsöliaakia võib avalduda hoopis nahapõletikuna, maksaensüümide aktiivsuse ebaselge tõusuna, rauavaegusaneemiana, neuroloogiliste häiretena (peavalu, neuropaatia); võib esineda liigesepõletikke ja muid vaevusi. 

Viljatuid paare uurides on leitud, et neil leidub tsöliaakiale iseloomulikke autoantikehi sagedamini, mis viib mõttele, et tsöliaakia ja viljatus võiksid olla seotud. Kuna viljatuse ja rasedustüsistustega seonduvad ka muud immuunsüsteemi häiretega kaasnevad tegurid (endometrioos, reumaatilised haigused jm), siis on raske eristada, milline neist on haiguse tekkes tegelikult kõige olulisem. 

Seosed on napid

Kanadas tehtud värskes uuringus vaadeldi spetsiifiliselt seda, kas avastamata tsöliaakia seondub ebaselge viljatusega. Uuringus osales 685 viljatuse tõttu arstile pöördunud naist, kellest pooltel leiti viljatusega seostatav riskitegur ning ülejäänutel jäi põhjus ebaselgeks. Mõlemas grupis leiti antikehade alusel diagnoositud tsöliaakiat sama sageli, vastavalt 1,2 protsenti tuvastatava põhjusega viljatusega ja 1,1 protsenti ebaselge viljatusega naiste hulgas. Võrreldes tsöliaakia üldise levikuga (1,4 protsenti rahvastikust) ei ole viljatuse korral tsöliaakiat rohkem ning selle uuringu põhjal ei saa avastamata tsöliaakiat seostada ebaselge viljatusega.  

Rasestustüsistuste ning atüüpilise tsöliaakia seoste kohta on veelgi vähem tõenduspõhist infot. Korduva raseduse katkemise, loote ebaselge kasvupeetuse või loote surmaga tüsistunud raseduste korral on leitud mõnevõrra sagedamini gliadiini, koe transglutaminaasi vastaseid ning endomüüsiumivastaseid antikehi kui rasedatel, kelle rasedus kulges probleemideta. Neis uuringutes puuduvad aga võrdlevad andmed, kas naistel esines ka muid atüüpilisele tsölikaaliale viitavaid sümptomeid (rauavaegusaneemia, maksafunktsiooni häireid, nahalööve, seedetraktivaevused jm).

On vähetõenäoline, et rasedustüsistus on ainus atüüpilise tsöliaakia ilming. Tehtud uuringute valguses võib siiski soovitada ebaselge põhjusega rasedustüsistuste puhul pöörata tähelepanu ka teistele võimalikele sümptomitele ning atüüpilise tsöliaakia kahtluse korral teha esmased uuringud. 

Loe lugu täismahus Med24 portaalist.

Loe ka neid

Tagasi üles