Toitumisteadlane: kestval sportimisel võib suures koguses veejoomine eluohtlikuks osutuda

Himaalaja soolakristallid. Foto: Olga Sergeeva / PantherMedia / Olga Sergeeva

Liigse soolatarbimise eest hoiatatakse pidevalt, ent vähem teatakse seda, mis juhtub kehas olevate sooladega siis, kui inimene joob väga palju vett ning samavõrd higistab, kirjutab TTÜ toitumisinstituudi emeriitprofessor Tiiu Liebert.

Läänemaailmas tarbitakse umbes 10 grammi soola ehk 4 grammi naatriumi päevas, kuigi soovitatav oleks piirduda 5–6 grammi soolaga. Tarbitava koguse järgi saame naatriumi kõige enam töödeldud toitudest ja valmistoitudest (70–75 protsenti), ise lisame toiduvalmistamisel umbes 10-20 protsenti ja ülejäänud on toiduainetes naturaalselt esinev naatrium. Seepärast peab kõrge soolasisaldusega toidu pakendil olema välja toodud ka soolasisaldus.

Tavaolukorras eemaldub liigne naatrium organismist neerude kaudu. Erandiks on kuum ilm ja suur kehaline koormus, kus naatrium eemaldub ka higiga. Paljude inimeste neerud on võimelised suuri koguseid naatriumi eraldama ainult kõrgenenud vererõhu korral, mistõttu suureneb insuldi ning teiste veresoonkonna- ja neerukahjustuste esinemissagedus. Toidu suur naatriumisisaldus nõrgendab ka vererõhku alandavate ravimite toimet. Kui toit sisaldab palju naatriumi, suureneb kaltsiumi eemaldamine organismist ja kasvab osteoporoosi oht.

Tavaliselt räägitakse liigse soolatarbimise ohtudest, kuid ohuks on ka liiga madal vereseerumi naatriumisisaldus. Hüponatreemia on organismi elektrolüütide tasakaalu häire, mille korral on seerumi naatriumisisaldus alla 135 mmol/l. See esineb tihti pikki distantse läbivatel amatöörsportlastel. Kui inimene joob palju vett, suureneb vereplasma hulk. Samal ajal kaotab sportlane higistamisega palju soola, mistõttu liigne vesi põhjustab vedeliku voolamise rakkudevälisesse ruumi. See võib põhjustada peavalu ja iiveldust kuni teadvuse kaotamiseni ja surmani.

Harvardi teadlased uurisid Bostoni maratonil ligi 500 osaleja vereseerumi naatriumisisaldust enne ja pärast maratoni. Selgus, et 13 protsendil esines hüponatreemia ja 0,6 protsendil oli see kriitiline. Üks osavõtja suri. Seda põhjustas üleliigne vee joomine (üle kolme liitri) ning üle neljatunnine pikk jooksuaeg.

Profisportlastel seda ei esine, kuna nad on teadlikumad, läbivad distantsi kiiremini ja joovad naatriumi sisaldavaid spordijooke. Meilgi rääkis hiljuti üks rattarallil osaleja, et ta jõi 5,5 tunni jooksul kuus liitrit vett, teadmata, et sellega võivad kaasneda tõsised tervisehädad. Seega tuleks liigsest joomisest kas maratoni või rattaralli ajal loobuda, kuna sellega võib kaasneda hüponatreemia.

Mis on mis?

Meresoola saadakse merevee aurustamisel päikeseenergia toimel. Seejärel see peenestatakse ja pakendatakse. Rafineerimata meresool sisaldab magneesium- ja kaltsiumsulfaate, mis annavad soolale kibeda maitse.

Kivisoola toodetakse maa-aluse soolalademe kaevandamisel ning see võib olla väga erineva koostise ja värvusega. Kivisooladest tuntuimat Himaalaja soola kaevandatakse  Põhja-Pakistani soolakaevandusest. Himaalaja nime kasutatakse vaid paremaks turundamiseks. Sool sisaldab väikeses koguses palju mineraalaineid ning sellele omistatakse kasulikke omadusi, mida teadusuuringud kinnitanud ei ole.

Keedu- ehk lauasool on rafineeritud sool, mis sisaldab 96-97 protsenti naatriumkloriidi, vahel lisatakse ka paakumisvastast ainet. Naatriumil on oluline roll inimorganismis elektrolüüdina, ta reguleerib närvide ja lihaste funktsioone ning organismi veesisaldust ja happe-leelise tasakaalu.

Jodeeritud sool – kõige täpsemalt on võimalik joodi doseerida ning piisavas koguses tarbida soolaga. Vältida võiks jodeeritud soola hoidiste valmistamisel, kuna see võib anda kõrvalmaitset.

Allikas: Tiiu Liebert