Mikrobioloog selgitab: miks pole homöopaatilised preparaadid saanud teaduslikku tõestust?

Homöopaatilised preparaadid. Foto: Anna Leopolder / PantherMedia / Anna Leopolder

Homöopaatia ravib üliväikse ravimi doosiga. Meetod põhineb usul ja sellel pole leitud teaduslikku alust põhiliselt seetõttu, et kliiniliste uuringute tegemist preparaatide müümiseks ei nõuta.

Pole üldist reeglit, et homöopaatilised preparaadid ei toimi, sõnas Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor Irja Lutsar. «Uuringute puuduse tõttu ei saa me seda veel kindlalt öelda,» sõnas ta.

Ravimite puhul tuleb kliiniliste inimkatsetega näidata, et need on ohutud ning vastavad lubatud toimele. Ka ravimitega ei tehtaks uuringuid, kui see absoluutselt nõutud ei oleks, nentis Lutsar. «Vabatahtlikult nii kallist asja keegi tegema ei hakka. Kui seadus nõuaks, et homöopaatilised preparaadid peavad olema registreeritud kliiniliste uuringute alusel, siis on oht, et nad ei läbi neid – tohutu raha kulutatud ja müüa neid ka ei saa,» sõnas professor.

Eestis ja Euroopa liidus võib homöopaatikume müüa vaid apteegis, neid ei tohi nimetada ravimiks ega neile omistada mingit mõju ega kõrvalmõju, sõnas ravimiameti müügilubade osakonna juhataja Margit Plakso. «Kliiniliste uuringute eesmärgiks on tõestada ravimite toime ja  ohutus ning uuringute tulemustel alusel kinnitatakse ravimi näidustus. Homöopaatikumid lubatakse turule tingimusel, et  tootja neile  näidustust ei taha ehk ei väida, et neil on mingi toime, seega pole ka kliiniliste uuringute tegemine nõutud,» sõnas ta.

Müügiloa andmise  eelduseks on Plakso sõnul veel, et homöopaatiline preparaat sisaldab lähteaineid  piisavas lahjendusastmes (vähemalt 1:10 000) ja seda kasutatakse ainult välispidiselt või suukaudselt.  

Ohutuse tagab ühelt poolt see, et toimeainet neis toodetes sisuliselt ei ole, seetõttu ei saa olla neil ei toimet ega kõrvaltoimeid ning ohutuse uuringuid  pole vaja. «Kui siiski tekib kahtlus preparaadi ohutuse osas, peab tootja esitama täiendavad andmed ja neid hinnataks. Samuti on oluline, et  homöopaatiliste preparaatide kvaliteedile on samad nõuded nagu ravimitelgi, nende tootmine peab vastama headele tootmistavadele, ka see tagab kokkuvõttes, et tegemist on ohutu tootega,» rääkis Plakso.

Kõige tööjõumahukam ja kallim ongi Lutsari sõnul inimuuringute ehk kliiniliste uuringute faas. «Farmaatisatööstus on seda juba õppinud, et ravim ei pruugi inimestele mõju avaldada, kuigi kõik labori katsed viitasid ravimi tõhususele,» seletas ta.

Lutsari sõnul ei saa väita, et looduslike ravimite kasutamise eelis on kõrvalmõjude puudumine. «Kui mingil asjal on toime, siis on tal ka kõrvaltoime. Osade ravimtaimedega tehtud uuringud on näidanudki, et need ei toimi. Näiteks punase päevakübara kasutamine külmetushaiguse ravis ei andnud mingit efekti ning otsustati uuringute tegemine lõpetada,» rääkis Lutsar.

Paljude looduslike ravimite toime on Lutsari sõnul ka uuringutes kinnitatud. «Näiteks on leitud, et jõhvikamahla ekstrakt koos antibiootikumiraviga soodustab paremini põiepõletikust paranemist,» rääkis Lutsar.

Lutsar arvas, et meditsiin võiks jääda siiski teaduspõhiseks ning kuna arsti esimene reegel on inimest mitte kahjustada, siis on arsti kohustus anda patsiendile esmalt tõestatult toimivat ravi. «Kui aga tohter pakub sinna kõrvale veel midagi lisaks, näiteks sidruniteed meega, küüslauku, annab soovitusi oma toitumist või harjumusi tervislikumaks muuta, siis see on ainult kasulik,» sõnas ta.

Homöopaatikumid toimivad professori hinnangul tõenäoliselt iseparanevate haiguste puhul, mis oleks mõne aja pärast niikuinii möödunud. Seal juures on suur roll usul. «Inimesed hakkavad alternatiivset ravi otsima enamasti siis, kui nad ei ole tavameditsiinist abi saanud või haigus ei parane nii kiiresti kui tahaks,» sõnas Lutsar.

Teine kategooria on tema sõnul inimesi, kellele on väga oluline, et ravim oleks looduslik ning ilma «keemiata». «Tegelikult pole ju tähtis, kust see molekul tuleb, kas keemialaborist või taimede lehtedest,» sõnas Lutsar. Pigem on laboritingimustes võimalik aineid puhastada ning kahjulikud koostisosad eemaldada, nentis ta.

Lutsar soovitab olla ettevaatlik selliste vahenditega, mis lubavad toimida korraga väga paljude erinevate haiguste jaoks. «Üldravimid, mis aitavad nii kopsu, südame kui ka liigesehädade jaoks, on kahtlustäratavad, sest ravimitööstuses selliseid preparaate luua pole suudetud. Enamasti aitab üks ravim ikkagi ühe kindla haigustekitaja vastu,» rääkis ta. Ka ravimite puhul on taolisi vahendeid, kui haigustekitaja on üks.

Ravimitega on tehtud nii palju uuringuid, et on täpselt teada, kuidas need toimivad. «Näiteks võin ma üksikasjalikult seletada, kuidas mõjub penitsiliin streptokokkidele, kuid ei saa väita, et veel on mälu,» sõnas Lutsar. Enamasti ongi alternatiivmeditsiini pooldajate miinuseks argumentatsiooni puudumine, kuna väikse tõhususe tõttu uuringuid ei tehta.

Homöopaadid ravivad oma sõnul erinevalt tavameditsiinist haiguse algpõhjust. Lutsar nentis, et seda sama teeb ka traditsiooniline meditsiin. «Küll aga tekib mitmete haiguste korral organismis ülereageerimine, mis on inimese tervisele ohtlik, siis tuleb ka seda maha suruda. Lisaks on leitud, et tihti halvendab haiguse kulgu stress ning kui inimene suudab vabaneda stressist, laabub ka paranemine kergemini,» sõnas ta.