Mõlemast jalast amputeeritud Hiina mägironija jõudis peale korduvaid katseid lõpuks maailma kõrgeima mäe tippu.
Amputeeritud jalgadega mees vallutas viiendal katsel Džomolungma
Hiina ronijal Xia Boyul kulus nelikümmend aastat ja viis katset, et ronida maailma kõrgeima mäe, Džomolungma tippu, vahendab CNN.
Esimesel katsel 1975. aastal sai Boyu külmakahjustuse ning pidi laskma eemaldada mõlemad jalalabad ja hiljem jalad. Sellest kohkumata läks Boyu tagasi 2014., 2015. ja 2016. aastal. Viimasel katsel sundis lumetorm teda pöörduma tagasi vaid 100 meetrit enne tippu jõudmist.
Mees rääkis CNNile, et mäe vallutamine on tema unistus olnud juba 40 aastat. Varem on teda takistanud ilmastikuolud: maavärinad ja lumelaviinid. 14. mail tegi 68-aastane Boyu lõpuks oma unistuse teoks ning temast sai esimene mõlemast jalast amputeeritud inimene, kes jõudis Mount Everesti tippu Nepali poolelt.
«Seekord, peale 40 aastat võttis Everest mind lõpuks vastu,» sõnas Boyu. Mark Inglis Uus-Meremaalt, kes kaotas samuti mõlemad jalad külmakahjustusele, oli 2006. aastal esimene mõlemast jalast amputeeritu, kes jõudis mäe tippu Tiibeti poolelt.
Teekonna läbimine proteesidega on omamoodi keeruline, sest maapinda on raske tunnetada. Ükskõik, millel seista, kas tee on konarlik või sile, proteesidega ei anta mingisuguseid tundeid edasi, rääkis Boyu. Lisaks sellele tuli tal kasutada oma keha jõudu, et ennast tasakaalus hoida, sest proteesid ei kohane nurkadega üles- ja allamäge minemisel. Boyu sõnul peab tal olema kolmandiku võrra rohkem füüsilist jõudu kui tervetel inimestel.
Äärepealt oleks Boyu unistus Mount Everesti tippu jõuda purustatud, kui Nepali valitsus keelustas 2017. aastal amputeeritute, pimedate ja üksikute ronijate katsed mäe tippu jõuda, eesmärgiga vähendada õnnetusi ja surmajuhtumeid. Kuid kohus tühistas selle otsuse ja lubas inimestel nagu Boyu siiski ronida.
«Olen oma teekonnast tippu õppinud, et inimene peaks olenemata tingimustest julgelt edasi arenema ega tohiks ealeski oma ambitsioonidest loobuda. Järjekindluse jõud on tasu selle eest, et ei ma ei andnud kunagi alla,» sõnas Boyu.