/nginx/o/2010/11/26/473359t1h2e53.jpg)
Kodustes ruumides peab õhk olema suitsust puhas, et säästa perekonna mittesuitsetavaid liikmeid passiivse suitsetamisega kaasnevatest tervisehädadest, tuletab meelde Tervise Arengu Instituudi ekspert ja suitsetamisest loobumise nõustaja, doktor Tiiu Härm.
Passiivne suitsetaja hingab suitsetaja läheduses sisse isegi rohkem vähkitekitavaid ühendeid kui suitsetaja, kuivõrd kõrvalvoo suits sisaldab neid peavoo suitsust rohkem. Samuti on mittesuitsetaja kops suitsetaja omast tundlikum – mittesuitsetajal puudub suitsetajale omane kohanemine tubakasuitsule.
«Vanematele tuleb koputada südametunnistusele, et kodustes ruumides peab õhk olema puhas. Ei tohi ka rõdu peal suitsetada – ukse vahelt tuleb tubakavingu ikka sisse ja riided haisevad selle järgi. Siin peab olema täielik ei!» rääkis Härm Postimees.ee’le.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) avaldatud raport toob välja, et madalama haridustasemega inimesed on kõige tõenäolisemad kodu siseruumides suitsetajad, mistõttu nende lapsed on passiivsed suitsetajad. Raportis tuuakse välja soovitus suunata edaspidi kampaaniaid just sellele sihtrühmale.
Kodudes veedab tubakasuitsuses keskkonnas vähemalt ühe tunni iga neljas eestimaalane. Tiiu Härm nentis, et tihtipeale on noorte suitsetajate vanemad samuti suitsetajad. «Tahan südamele panna, et vanematest oleneb see, kuivõrd nad on eeskujuks ja et lapsed üldse ei alustaks suitsetamisega.»
Enamik pöördujaid noored mehed
Suitsetamisest loobumise nõustajana töötav Härm nentis, et tema poole pöörduvad enamasti need inimesed, kes on juba motiveeritud tubakast loobuma. Enamasti on pöördujateks noored mehed vanuses 22-30.
«Nad leiavad, et suitsetamine ei paku neile rahuldust: ei ole enam kohta, kus suitsetada; lisaks pead olema eeskujuks teistele töötajatele ja mitte suitsetama. Suitsetamine ei paku neile enam mõnu ja nad leiavad, et sellega tuleks lõpp teha.»
Naised, kes nõustaja poole pöörduvad, on valdavalt keskealised või vanemad. «Ühel naisel oli väga tugev motiiv: ta vedas kihla, et suudab suitsetamise maha jätta,» meenutab Härm. Nimelt sõitis vanaema Ameerikasse oma lastelastele külla ja ei tohtinud seal suitsetada. «Vanaemal oli kaks nädalat, et suitsetamisest loobuda. Ma usun, et ta siiamaani ei suitseta.»
Noori saadetakse ka politsei poolt
Noori saadavad nõustaja juurde muu hulgas ka sporditreenerid, kellele noorukid on tubakaga vahele jäänud. Samuti tuleb osadel noortel Härmi poole pöörduda kohustuslikus korras – seda juhtudel, mil noorsoopolitsei või alaealiste komisjon noore suitsetaja nõustamisse saadab. «Need noored ei ole muidugi alati motiveeritud loobuma,» tõdeb Härm.
Ta toonitas, et kui laps peaks suitsetamisega vanematele vahele jääma, võiksid vanemad rahulikult lapsega suitsetamise kahjulikkusest rääkida. «Vanemad ei tohiks kohe lastega kurjustada, probleemid tuleks läbi rääkida rahulikult.»
Noorena suitsust loobudes ei ole ka saadavad tervisekahjustused nii suured. «Noore inimese organism on väga tugev selles suhtes, et esialgsed kahjustused võivad mööduda minutite-tundide-päevadega, kui ei ole välja arenenud pöördumatuid muutusi.»
/nginx/o/2011/06/07/617278t1hd8dc.jpg)