Karmen Joller: patsiendid pole süüdi, et meie töökorraldus lonkab

Perearst Karmen Joller oma kabinetis Kivimäe Perearstikeskuses. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Arst ei tohiks patsiendiga suheldes kärsituks muutuda, kuid samal ajal peaks meedikul olema õigus ravida enda oskustele vastavaid patsiente, arutleb perearst Karmen Joller. 

Joller julgustab meedikuid tegutsema selle nimel, et vähem patsiente jõuaks eriarsti juurde, sest paljud mured saaks ka perearstil lahenduse. Joller kirjutab oma soltsiaalmeediakontol: 

Mõni päev tagasi kajastas meedia ühe EMO arsti ebasobivat käitumist. Kadri Tammepuu kommenteeris, et patsiendid kogevad sarnast kohtlemist meedikute poolt üsna sageli.

Ega patsientide käitumine ka alati korrektne pole. Aga mis siis? Nad on alati nõrgemal positsioonil. Valu ja kehv enesetunne, vahel ka joove või lihtsalt keeruline iseloom teevadki inimese kärsituks, kannatamatuks, pahuraks, teinekord ka agressiivseks. Aga see ei ole ju ometi miski, mis meedikut endast välja viia võib? Meie professioon nõuab selliste olukordadega arvestamist ja väärikaks jäämist.

Kallid kolleegid – patsiendid pole selles süüdi, et meie töökorraldus lonkab. Võtke ometi julgus kokku ja rääkige osakondade, kliinikute, haiglate juhtidega sellest, mis teid TEGELIKULT häirib. Et te ei saa patsiente aidata, sest teie vastuvõtte ummistavad mitteprofiilsed patsiendid, kellega peaks tegelema hoopis perearst või teine eriarst. Ja et just see teeb ravijärjekorrad pikaks. Olemasolevaid arste tuleb hoida ja väärtustada. Muidu jätkavad noored välismaale minekut ja siiajääjate töökoormus üha kasvab.

Kardioloogid, rääkige, et te ei õppinud ülikoolis selleks, et jälgida I staadiumi hüpertooniatõve ravi. Neurokirurgid, rääkige, et teie ülesandeks ei ole õpetada võimlemist tavalise seljavaluga patsientidele. Ortopeedid, rääkige, et teie ei pea ülekaalulistele ja jalavaludega inimestele rääkima tallatugedest ja tervislike eluviiside olulisusest. Endokrinoloogid – te ei taha igapäevaselt tegeleda tüsistumata hüpotüreoosiga, pulmonoloogid aga ei peaks jälgima komplitseerumata astmat. Ja iga allergia ei pea allergoloogile jõudma, iga peavalu ei pea käsitlema neuroloog.

Ja EMO triaažiõde peab saama õiguse perearstile suunata inimesed, kelle käsitlus EMOs pikendab raskes seisundis patsientide ooteaega.

Ma võiks jätkata pika reaga haigustest, millega perearst ja pereõde igapäevaselt tegelevad ja hakkama saavad.

Perearstid: kirjutage korrektsed saatekirjad ja ärge suunake patsienti edasi lihtsalt mugavusest: mõelge hoolega, mida te täpselt eriarstilt küsite. TÄPSELT. Näiteks: «Kumb oleks sellele patsiendile parem, kas dapagliflosiin või empagliflosiin?» või «Kas see patsient võib vajada aordiklapi proteesimist?»

Iga mõtlematult edasi suunatud patsient võtab ära ühe aja inimeselt, kes tõepoolest eriarsti konsultatsiooni vajab.

Tallinnas on paljud eriarstid hakanud patsiente vastu võtma ainult e-konsultatsiooni vahendusel. Tulemuseks on lühemad ravijärjekorrad ja õiged patsiendid on õigel ajal õige arsti vastuvõtul. Rahul on nii eriarstid kui perearstid ja – mis kõige tähtsam – ka patsiendid.

Seega, kolleegid – võtame end kokku ja suuname oma emotsioonid sinna, kus neist rohkem kasu on. Töökorraldust saame muuta vaid meie ise. Kui igaüks saab pühenduda oma erialasele tööle, oleme me kõik rahul – ja patsiendid ka.