Tasub teada: nende elualade esindajad peaksid tõsiselt kaaluma vaktsineerimist

Puugivaktsiin. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Vaktsineerimisega aktiveerid ja tugevdad oma organismi loomulikku kaitsevõimet. Sellele võimalusele peaks mõtlema eriti nende ametite esindajad, kel on tööl risk puutuda kokku teatud haigusetekitajatega. 

Võimalik kokkupuude haigusetekitajatega on töötaja jaoks bioloogiline ohutegur, mis peaks olema hästi koostatud riskianalüüsi üks osa, kirjutab Tööelu portaal. Kui ettevõttes riskianalüüsi tehtud ei ole, saavad nii töötajad kui ka tööandjad ise mõelda, millised mikroorganismidest tulenevad ohud neid varitsevad. Sellest tulenevalt saab otsustada vaktsineerimisvajaduse üle.

Terviseameti andmetel on tööalaselt ohustatud isikud järgmised:

B-viirushepatiit: vere ja verekomponentidega kokku puutuvad meditsiinitöötajad, sealhulgas arstiteaduskonna üliõpilased ja meditsiinikoolide õpilased; riskikäitujatega tegelevad sotsiaaltöötajad; päästeameti ja politseitöötajad, kes osalevad päästetöödel ning võivad kokku puutuda verega; vanglatöötajad, kes otseselt puutuvad kokku vangidega.

Puukentsefaliit: Metsatöölised; välitingimustes viibivad kaitseväelased; piirivalvurid; jahimehed; metsanduse, põllumajanduse ja bioloogia üliõpilased, kelle õppetöö kohustuslikuks osaks on viibimine välitingimustes.

Marutõbi: veterinaartöötajad; veterinaarlaborite töötajad; jahimehed; metsatöölised; vastavate erialade üliõpilased.

Gripp: tervishoiuasutuste vastuvõtuosakondade ja teiste haigetega kokkupuutuvate osakondade personal (sh perearstid); teenindustöötajad; lasteasutuste ja hoolekandeasutuste töötajad.

Tuulerõuged/Leetrid, mumps ja punetised: lasteosakondade ja hemato-onkoloogia osakondade tuulerõugete, leetrite, mumpsi või punetiste suhtes mitteimmuunsed töötajad.

A-viirushepatiit: vee-ja kanalisatsiooniga tegelevates asutustes ja toitlustusasutustes töötavad isikud.

Täiesti eraldi riskigrupiks on tööalaselt palju reisivad inimesed, kes võivad rännakutel kokku puutuda haigustekitajatega, mis ei pruugi olla otseselt seotud töö iseloomuga. Näiteks võib A-viirushepatiiti haigestuda ka kontoritöötaja, kes viibib piirkonnas, kus joogivesi on saastunud.

Hetkel on üheks aktuaalsemaks teemaks puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine, sest tööalaselt looduses liikujatel on oht puukidega kokku puutuda kõikjal Eesti.

Ida-Tallinna Keskhaigla töötervishoiukeskuse juhataja Karin Sarapuu sõnul on vaktsineerimine küll igaühe isiklik otsus, kuid see mõjutab ka teisi. «Hea näide on gripp. Kui inimene haigestub, siis kannatab ta ise ning ohtu satuvad ka kõik need, kellega ta kokku puutub. Eelkõige väikelapsed ja vanemad inimesed, kelle immuunsüsteem ei ole nii tugev,» selgitas Sarapuu.

Samuti on enda ja kolleegide vaktsineerimine väga oluline krooniliste või madala immuunsusega inimeste suhtes, kes võivad teiste kaudu nakatudes haigestuda raskemini ning paraneda vaevalisemalt.

Sarapuu hinnangul suhtutakse Eesti ettevõtetes töötajate tervisesse hoolivalt ning vajadusel korraldatakse ka personali vaktsineerimine. «Ettevõtetel on võimalik sõlmida näiteks töötervishoiuteenuse osutajaga kokkulepe ning saata töötajad, kes seda vajavad, vaktsineerima. Alternatiiviks on meditsiinitöötajate kutsumine ettevõttesse ning vajalikud protseduurid korraldatakse kohapeal,» tõi ta näiteid. Inimene saab end vaktsineerida ka perearsti juures. 

Vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele on tööandja kohustatud tagama tööaladel, kus on nakkushaigusesse nakatumise oht, töötajate immuniseerimise. Tööga seotud bioloogiliste ohtude maandamiseks tehtud vaktsineerimise eest peab tasuma tööandja oma vahenditest või kompenseerima kulutused töötajale tagantjärgi.

Vaktsineerimist võivad läbi viia vaid immuniseerimisalase täiendusõppekursuse läbinud tervishoiutöötajad. Kui tööandja otsib koostööpartnerit vaktsineerimise läbiviimiseks, siis tasub uurida, kas teenusepakkujal on läbitud vajalikud koolitused.