Analüüs: Eesti tervisesüsteemi kahjustavad pikad ravijärjekorrad, arstide nappus ja lokkav ebatervislik elustiil

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arst. Foto on illustratiivne.

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Ehkki mitmed eestimaalaste tervisenäitajad on ajaga paranenud, ei ole põhjust liigseks rahuloluks. Arenguruumi jagub nii ravikvaliteedi, tervishoiu kättesaadavuse kui ka inimeste teadlikkuse tõstmise osas. 

Eestis on oodatav eluiga pikenenud rohkem kui mujal EL-is, kuid lisandunud aastad elatakse halvema tervisega kui teistes riikides, selgus värskest Eesti tervisesüsteemi ülevaatest. Kuigi suremus südame-veresoonkonna haigustesse väheneb jõudsalt, ületab see Euroopa keskmise ning endiselt on surmapõhjustajateks liiga sageli pahaloomulised kasvajad ning vigastused.

Võrreldes teiste eurooplastega hindab vähe eestimaalasi enda tervist heaks ning madala ja kõrge sissetulekuga inimeste hinnangutes valitsevad suured erinevused. Eestis on jätkuvalt levinud ebatervislikud eluviisid, siingi valitsevad märkimisväärsed erinevused sotsiaalmajanduslike rühmade vahel. Kontrolli alla üritatakse võtta suitsetamisest, alkoholi tarbimisest, ülekaalust ning rasvumisest tingitud tervisekahjusid, kuid nende vähendamisele suunatud poliitika mõju võib ilmneda alles pikema aja jooksul. Kui suunata seda paremini haavatavatele rühmadele, võib jõuda parema tulemuseni.

Pikad järjekorrad ja vähe meedikuid

Oluliselt saab parandada nii ravikvaliteeti kui ka tervishoiu kättesaadavust. Eestis on ELi kõrgeim rahuldamata vajadus arstiabi järele, mida peamiselt põhjustavad pikad ooteajad, mille omakorda tekitab ravi vähene koordineeritus ja järjepidevus. Positiivse arenguna rakendus 2017. aastal täiskasvanute hambaravihüvitis, aga samas hinnatakse hambaravi tegelikku vajadust palju suuremaks, kui uus hüvitis võimaldab.

Suremus neil põhjustel, mida tervishoiuga saab ennetada, on alates 2000. aastast oluliselt langenud, kuid ületab siiski Euroopa keskmise. Näiteks südameinfarkti ja insuldi järgne 30-päeva suremus on meil üks Euroopa kõrgemaid. Tervishoiusüsteemi tõhususe suurendamiseks ja kvaliteedi parendamiseks on kindlasti arenguruumi. Samuti on märkimisväärne osa haiglaravist välditav, kui suurendada perearstiabi ja haiglavälise abi rolli.

Eesti tervisesüsteemi üks teravaimaid probleeme on tervishoiutöötajate vähesus - nende keskmine vanus suureneb, esineb kutsealast rännet ja nende koolitusmaht jääb ebapiisavaks. Enim tekitab muret perearstide ja õdede, samuti tervishoiu tugispetsialistide (abiõed, toitumisspetsialistid, dietoloogid) puudus. Toitumisspetsialistide ja dietoloogide olemasolu muutub üha ülekaalulisema rahvastiku tõttu järjest tähtsamaks.

Vaja oleks pika vaatega tervishoiusektori personalipoliitikat, mis võtaks arvesse regionaalseid vajadusi, võimaldaks üle minna kitsalt haiguskeskselt suunitluselt patsiendi terviklikumale käsitlusele. See omakorda eeldab tervishoiutöötajatelt senisest mitmekesisemaid oskusi.

Eesti on üsna eesrindlik e-tervise lahenduste ja e-teenuste vallas (elektrooniline haiguslugu, digiretseptid, e-konsultatsioonid jm). Patsientidele on loodud spetsiaalne patsiendiportaal. Areng näib siiski olevat viimastel aastatel aeglustunud ja tuleks läbi mõelda, kuidas andmeid paremini kasutada, et digilahendused toetaks teenuste paremat integreeritust, kliiniliste otsuste vastu võtmist ja tulemuste mõõtmist.

Mõju on positiivne, aga arenguruumi jagub

Eesti tervishoiusüsteemi arengut võib hinnata positiivseks - hiljutised reformid keskenduvad tervisekeskuste loomisele ja pakutavate teenuste laiendamisele esmatasandil ning haiglate võrgustamisele, et parandada ravi koordineerimist. Samuti võivad mitmed 2010. aastate esimeses pooles tehtud algatused saavutada mõju hiljem.

Eesti tervisesüsteem on võrdlemisi efektiivne – geneeriliste ravimite kasutamise tase ja päevakirurgia osakaal on suur, kuid mitmed näitajad (keskmine haiglas viibimise aeg, voodihõive, voodikohtade arv) viitavad sellele, et arenguruumi veel on. Rahvastiku tervise arengukava uuendamisel tuleks silmas pidada, et peamine fookus ei oleks eelarve, vaid et arengukava oleks rohkem töövahend tegevuste kavandamiseks, mõõdetavate eesmärkide seadmiseks ja sidusrühmade vastutuse suurendamiseks.

Populaarne

Tagasi üles