Neuroloog: dementsuse põhjus tuleb alati välja uurida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Dementsussündroomi puhul on tegemist hiilivalt kulgeva haigusega.

FOTO: Scott Griessel / PantherMedia / Scott Griessel

Dementsusest rääkides on üks olulisemaid küsimusi, kas alati on tegemist ikkagi dementsussündroomiga. 

Loetakse normaalseks, et vanusega tulevad tasapisi mäluhäired ja viimasel ajal räägitakse ka dementsuse paratamatusest. Õige diagnoos võib mälu oluliselt parandada, rääkis Lääne-Tallinna keskhaigla närvihaiguste kliiniku juhataja neuroloog Katrin Gross-Paju.

«Kuna vanemas eas muutuvad inimesed väga hapraks, siis võib tõsise ajutrauma põhjustada ka kerge kõks vastu seina. Trauma ulatust me aga enne peaaju pildi tegemist hinnata ei suuda,» rääkis arst. Diagnostikaks kasutatakse magnetresonantstomograafiat (MRT) või kompuutertomograafiat (KT).

Kindlasti tuleks vanemate inimeste puhul põhjalikult üle vaadata nende ravimikott: lisaks retseptiravimitele tuleb üle vaadata ka käsimüügiravimid ja kõigi nende koostoimed.

Hiiliv kulg

Dementsussündroomi puhul on tegemist hiilivalt kulgeva haigusega. «Professoril võib see avalduda võimetusega pidada 1,5 tundi kestvat ingliskeelset loengut, kuid kõige muuga saab ta suurepäraselt hakkama. Teisel võib see tähendada seda, et ei tunta ära ka oma pereliikmeid,» seletas Gross-Paju. Samuti on lisaks Alzheimerile olemas ka harvem esinevaid haigusi.

Alustuseks tuleb meeles pidada, et dementsuse sündroomil võib olla palju eri sümptomeid ja konkreetse diagnoosi puhul domineerivad neist ainult teatud. «Alzheimeri diferentsiaaldiagnostika puhul liigume tasapisi bioloogilise diagnoosi poole. On olemas kindlad biomarkerid, mis viitavad just iseloomulikule peaajukahjustusele,» rääkis neuroloog.

Olenemata patoloogia olemasolust avalduvad mäluprobleemid siiski vaid osal ning seda eri vanuses. 1990. aastate alguses uuriti Notre-Dame´i konvendi nunnasid, kes annetasid oma peaaju pärast surma uuringuteks. Tegemist oli ühe esimese uuringuga, kus võrreldi ajukahjustusi, rääkis Gross-Paju. «Selgus, et neil, kes olid konventi astudes kirjutanud parema essee, esines vähem dementsuse sümptomeid. Lõpuks tulid mäluhäired siiski kõigil,» rääkis ta. Ehk siis, mida rohkem me oleme õppinud, seda kauem me peame vastu ka patoloogia puhul.

Arvestama peab ka sellega, et vanemas eas on inimestel palju patoloogiaid. Kasvõi üks väike ajuinfarkti kolle võib vallandada mäluhäire. «Tänapäeval teame ka, et üks väike infarkt ei jää ainsaks. Kui on olnud värsked ajuinfarktid, siis me paneme diagnoosiks segatüüpi dementsuse,» seletas arst. 

Dementsus nooremas eas

Nooremas eas alanud dementsuse puhul on neuroloogi sõnul väga olulised frontotemporaalsagara degeneratsioonid ja need esinevad tervelt pooltel haigetest. Tegemist on kiiresti progresseeruv raske haigusega. «Frontotemporaalsagara degeneratsioonid tähendavad, et juhtiv kahjustus asub otsmiku- ja oimusagaras, kus kontrollitakse käitumist, mälu ja empaatiat. Paraku pole inimesel aju üle lisakontrolli ja me teeme täpselt seda, mida aju käsib,» rääkis Gross-Paju. 50 protsendil juhtudest on tema sõnul tegemist päriliku haigusega. Sama geen võib avalduda aga peres väga erinevalt – ühel käitumishäiretega dementsusena teisel lihashaigusena.

Tagasi üles