Tervisenõu: kas fruktoos on tõesti nii kahjulik, nagu rahvasuu räägib?

Puuviljades leidub looduslikku fruktoosi. Foto: Sebastian Duda / PantherMedia / Sebastian Duda

Kuna peaaegu terves maailmas lokkab rasvumise epideemia, levivad nii looduslikul kui ka töödeldud kujul suhkrute kohta müüdid, et neid peaks vältima. Kas kahjulikuks suhkruks tuleks liigitada ka fruktoos?

Vastuse leiab toitumisnõustajate ühenduse veebilehelt tervisliktoitumine.ee:

Fruktoos ehk puuviljasuhkur on looduses leiduv lihtsuhkur. Inimene vajab seda väikeses koguses mitmete kehas leiduvate kudede ehituses ning süsivesikute ainevahetuses.  Fruktoos esineb looduses nii üksikult kui koos teiste suhkrutega, tavaliselt glükoosiga. Kõige levinum fruktoosi ja glükoosi kooslus on sahharoos ehk valge lauasuhkur. Fruktoosi ja glükoosi on seal võrdsetes kogustes. Seega kui lisad kohvile kümme grammi suhkrut, saad sellest viis grammi fruktoosi ja viis glükoosi.

Looduses leidub vaba fruktoosi peamiselt taimses materjalis, kõige rohkem küpsetes magusates viljades. Toitumisnõustajate Ühenduse soovitusel peaksid inimesed fruktoosi saama ennekõike looduses kasvavatest köögi-ja puuviljadest, mis on kasulikud neis leiduvate kiudainete, vitamiinide ja mineraalainete poolest.

Viimasel ajal on levitatud infot fruktoosi kahjulikkuse kohta. Kas fruktoos on tõesti nii kahjulik, nagu räägitakse? Seda leidub rikkalikult lisaks puuviljadele ka mees, mis kuulub paljude igapäevamenüüsse ja ka toitumissoovitustesse. Nagu alati, peitub tõde kuskil vahepeal.

Inimesed ei ole evolutsiooniliselt harjunud palju fruktoosi saama. Kui vaadata minevikku, siis puuvilju ja marju oli saada hooajaliselt ning need olid vähem magusad kui tänapäeval. Väga kõrge fruktoosisisaldusega mesi ei olnud laiatarbekaup ka veel sada aastat tagasi. Mesilased tavaliselt kaitsevad ennast ja kes esivanematest oleks soovinud ilma korraliku varustuseta taru puhastama minna?

Veel suuremad muutused on toimunud poest ostetavatest toodetest suhkrute saamisel. Roo- ja peedisuhkrut kasutati magustajana toidutööstuses sajandeid, kuid kui suhkru hind 70ndatel tõusis, hakati otsima odavamaid mooduseid magusa maitse saamiseks. Selleks ajaks oli leiutatud meetod maisitärklise muutmiseks glükoosiks ja edasi omakorda fruktoosiks. Saadud toodet nimetatakse kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupiks (HFCS). Kuna see on magusam kui sahharoos ning samal ajal vedel ja hästi lahustuv, on selle kasutamine jookide ja toitude magustamiseks lihtne ja majanduslikult efektiivne.

Kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit ja selle laialdast kasutamist on viimasel ajal seostatud suurenenud fruktoosi tarbimise ja mitmete tervisehädadega. Siirup iseenesest ei ole kahjulik, kahjulikuks võib saada selle liigne kogus nagu kõigi suhkrute puhul. Tegu on lisatud suhkruga, mille puhul Maailma Tervishoiuorganisatsioon ning Eesti toitumis- ja liikumissoovitused annavad nõu, et lisatud suhkrute tarbimine peaks jääma alla kümnendiku päevasest toiduenergiast. Kui see tingimus on täidetud, siis ohtu esineda ei tohiks.

Praeguste teadusuuringute valguses tundub, et ohtlik on fruktoosi puhas tarbimine. Puuviljades, marjades ja mees on fruktoos ja glükoos koos, kuid töödeldud toitude puhul ei ole see alati nii. Lisaks leidub puu- ja juurviljades suurel hulgal vett, kiudaineid, vitamiine ning mineraalaineid, mis kokku annavad ikkagi positiivse efekti.

Kui ülemäärane fruktoosi tarbimine jätkub pikka aega (aastakümneid), siis kahjustuvad maksarakud, maks rasvub ja saadab pidevalt osa rasva verre, tõstes vererasvade hulka. Suureneb keha üldrasvumine, tekib oht vererõhu tõusuks ja edasi suureneb juba südamehaiguste risk.

Loe fruktoosi kohta pikemalt tervisliktoitumine.ee-st.