T, 4.10.2022

Kurb tõde: diabeetikud on jäänud riikliku tähelepanuta

Med24
Kurb tõde: diabeetikud on jäänud riikliku tähelepanuta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Diabeetik mõõdab veresuhkrut.
Diabeetik mõõdab veresuhkrut. Illustratsioon: Peter Jobst / Panthermedia / Scanpix

Kuna diabeet on aina suurenev probleem, siis ei piisa sellest, et riiklikul tasandil tegeletakse ainult riskifaktoritega, vaid diabeeti tuleb vaadelda terviklikult alates ennetamisest kuni eluaegse ravini, kirjutab Med24-s Praxise tervisepoliitika analüütik Gerli Paat-Ahi.

Diabeet on viimasel aastakümnel hakanud märgatavalt levima ning sarnaselt muu maailmaga võib ka Eestis eeldada, et diabeedi levik rahvastikus on aladiagnoosimise tõttu suurem kui seni arvatud. 

I tüübi diabeeti diagnoositi Eestis 2016. aastal kokku 566 inimesel (2004. aastal oli näitaja 507). Suurem osa haigestunutest on kuni 19-aastased. Vanuse lõikes on haigestumus kõige sagedasem olnud 10–14-aastaste vanusegrupis. II tüübi diabeeti diagnoositi 2016. aastal 6272 inimesel ning võrreldes 2004. aastaga on näitaja kasvanud rohkem kui kolmandiku võrra. Erinevalt I tüübi diabeedist haigestuvad insuliinsõltumatusse suhkurtõppe eelkõige täiskasvanud. Kõige sagedamini haigestutakse 65–74aastaste vanuserühmas, kuid haigestumus sageneb ka nooremates vanuserühmades. 

2016. aastal tegi mõttekoda Praxis analüüsi, mille eesmärgiks oli hinnata, kuivõrd on rahvastiku tervise arengukava (RTA) saavutanud planeeritud tulemusi, ning analüüsida põhjuseid, miks soovitud tulemusi ei ole saavutatud ja anda soovitusi RTA uuendamiseks ning erinevate valdkondade (sh diabeet) tegevuste integreerimiseks RTA-ga.  

Riiklik ükskõiksus 

Analüüsi tulemusena leiti suurimaks probleemiks olevat see, et Eestis ei ole diabeedile riiklikul tasandil programmipõhiselt lähenetud ning diabeet ei leia eraldi käsitlemist üheski strateegilises arengukavas. RTA läheneb küll kroonilistele mittenakkuslikele haigustele nende riskitegurite põhiselt, käsitledes ka diabeedi peamiseid riskifaktoreid, kuid tähelepanuta on jäänud diabeedidiagnoosiga inimesed, nende vajadused ja tervisesüsteemi roll nendele vajadustele vastamisel. Samuti puudub diabeedi suhtes ühtne tervikvaade alates haiguse ennetusest kuni sellega elu lõpuni elamiseni.

Kuna diabeet on riiklikul tasandil jäänud tähelepanuta, siis on diabeedi ennetamise programme algatanud ja ellu viinud eelkõige patsientide organisatsioonid, kelle tegevus on jäänud suures osas riigi toetuse ja tähelepanuta. Samas on mujal maailmas aina enam pööratud tähelepanu ka riiklike diabeediprogrammide ja strateegiate väljatöötamisele. Tegevused nendes programmides on suunatud küll ka diabeedi ennetamisele, kuid palju suuremat rõhku pööratakse diabeedi õigeaegsele diagnoosimisele, ravile (sh ravisüsteemi efektiivistamisele) ning diabeetiku toetamisele ja toetussüsteemide loomisele.

Ühe vähese positiivse riikliku tegevuse näitena saab tuua diabeeti põdevate laste toimetuleku toetamise mitmeaastase projekti, mis aitas suurendada haridusasutuste personali võimekust diabeeti põdevate laste tervise edendamisel.

Vähene teenuste kättesaadavus

Teise olulise probleemina tuli välja diabeediandmete ebakvaliteetne kättesaadavus. Kuna diabeedi registreeritud esmashaigestumuse andmetes on asutuste vahel olulised erinevused ning levimuse kohta on tehtud vaid üksikuid uuringuid, siis puudub täna Eestis teadmine diabeedi levimuse määra kohta. Näiteks erinevad I tüübi diabeedi TAI andmed oluliselt haiglate (Tallinna Lastehaigla ja TÜK – sinna peaks jõudma kõik I tüübi diabeediga lapsed) enda andmetest.

Kõige suurem erinevus oli 2005. aastal, kus erinevus oli pea neljakordne. Sellist anomaaliat võib osaliselt seletada asjaoluga, et kuna esmashaigusjuhtumite kohta esitatud andmed ei ole isikupõhised, vaid põhinevad agregeeritud aruannetel, siis on võimalik haigusjuhtude topeltregistreerimine eri tervishoiuasutuste poolt. Samas on haigekassa andmete kohaselt viimase kümne aasta jooksul diabeedi ravijuhtude arv Eestis suurenenud ja Tervise Arengu Instituudi arvutuste kohaselt moodustab diabeet märkimisväärse osa Eesti tervisekaost.

Diabeedi tõttu kaotati 2013. aastal 5676 eluaastat, sealhulgas enneaegse surma tõttu 2118 eluaastat ning tervisekaotusena 3557 aastat. Võrdluseks saab öelda, et 2004. aastal oli insuliinsõltuva diabeedi tagajärjel haigestumuskaotus meestel 1245 aastat ja naistel 1145 aastat, kuid kuna 2004. aasta andmed on ainult I tüübi diabeedi kohta ja 2013. aasta omad kogu diabeedi kohta, siis ei ole need kahjuks võrreldavad. 

Loe pikemalt Med24 portaalist.

Märksõnad
Tagasi üles