Dr Kristo Ivanov: kellel peaks olema õigus hinnata hambaarstide pädevust?

Nordic Hambakliiniku peaarst, doktor Kristo Ivanov Foto: Sven Soome

Hambaarstide liit avaldas soovi võtta riigilt üle hambaarstide registri pidamine kui ka ravikvaliteedi järelvalvaja ja patsientide kaebuste lahendamise funktsioonid. Sellest, kuidas hinnata hambaravi kvaliteeti, esitab oma nägemuse restauratiivse hambaravi eriarst Kristo Ivanov.

Hiljuti avaldati artikkel «Hambaarstide liit soovib hakata kelmidest arstide tegevust ise kontrollima». Viimasel ajal on tõstatunud huvitav ja väga asjakohane teema –tervishoiuteenuse kvaliteet, selle pakkujad ning selle hindajad – ja see on paeluv kogu elanikkonna jaoks. Ning, mis peamine, see on väga oluline teema ja sellest peab kindlasti rääkima.

Allakirjutanu ei kuulu vabatahtlikult Eesti Hambaarstide Liitu (EHL) oma isiklike veendumuste tõttu ja võib-olla on see just ehedaks näiteks, miks on EHL-i mittekuuluval arstil julgust ning võimalust sel teemal erapooletult sõna võtta. Enda kogemustele tuginedes saan väita, et tänasel hetkel vähemalt ei ole kahjuks EHL erapooletu ühendus ja kindlasti ei oleks juba ainuüksi selle pisikese, artiklis toodava näite varal, õige anda sellisele organisatsioonile otsustusõigust arstide pädevuse üle.

Küll aga saaks EHL teha ettepanekuid raviteenuse kvaliteedi paremaks tagamiseks üsna lihtsalt. Kas EHL suudaks olla erapooletu? Nimelt avaldas Eesti Hambaarstide Liidu ajakiri käesoleva aasta igakuiselt ilmuvas ajakirjas Hambaarst ühe EHLi juhatusse kuuluva vanema generatsiooni hambaarsti nägemuse tänasest hambaravist. Nahutada said need, kes julgesid teistest erineda. Kui allakirjutanu helistas ajakirja Hambaarst toimetusse ning küsis, kas ajakiri on huvitatud ka näiteks vastulausest ning kaasaegsemast lähenemisest ja seisukohtadest ning teisest vaatenurgast antud kontekstis, oli vastus jaatav.

Ei läinud aga kaua mööda, kuniks allakirjutanu postkasti potsatas kiri samalt EHL juhatusse kuuluvalt hambaarstilt, kes otsustas oma kirjutatut veelgi üle põhjendada, rõhutades küll samal ajal, et mind isiklikult peab ta tubliks arstiks. Paraku minu vastulause, mis sisaldas täpselt analoogset isikliku seisukoha väljatoomist, jäi siiski järgmises ajakirja numbris avaldamata.

Võib vaid eeldada, et kuna tegemist oli juhatuse liikmele avaliku vastamisega, mis ilmselt ei olnud talle nö meeltmööda, vilistati erapooletusele ning jäeti see lugu avaldamata.

Seekordset lugu ma enam ajakirjale Hambaarst, arusaadavatel põhjustel, pakkuma ei läinud. Samas on mul oskus näha alati ka asjade positiivset poolt ning ka siin arvamusloos ütlen kiidusõnad selles osas EHL-ile, et selle ilmumata jäänud artikli pinnalt otsustati siseringis, et moodustatakse töörühm, mis hakkab tegelema meditsiini reklaamiseaduse reformimisega.

Hambaarstide üle peaks jätkuvalt kontrolli teostama riigipoolne sõltumatu järelevalveorgan

Loodan, et ka antud arvamuslugu tõstatab diskussiooni ning ehk on sellest päeva lõpuks kasu kõigile. Miks ma seda räägin? Lugedes EHL-i soovist hakata tegelema ise nö pädevuse hindamisega, siis usun, et on ilmselt palju neid, kellest üritatakse kahjuks ka üle sõita.

Kellelegi ei ole saladuseks, et hambaravi on tänasel hetkel erakapitalil põhinev süsteem, kus iga ettevõte tegeleb sellega, et end ära majandada. Mis saab aga siis, kui näiteks ühele EHL-i juhatuse liikmele jälle ei meeldi, et Tallinnasse tuleb niipalju noori hambaarste? Veel hullem, kes teevad siia kliinikuid, tutvustavad oma tegevust ajakirjanduses ning kujutavad endast konkurentidena «ohtu»?

Sel juhul oleks ju mõistlik teha nö üks kontrollreid ning kui tahta, küll siis mõne ettekirjutuse ikka annaks teha. Sisuliselt on potentsiaalne oht, et hakataks taga kiusama «kvaliteedinõuete» punkti taha peitudes neid, kellega mõnel «liidu juhatusse kuuluva liikmega» kõige soojemad suhted ei ole või kes ehk just oma eduka tegevusega nö pinnuks silmas on.

Enda kogemusele tuginedes: suure tõenäosusega mätsitaks kinni Liidus soojal kohal istuvate liikmete endi tegemised või tegemata jätmised. Sõltumatuse ja erapooletusega ei oleks seal mingit tegu – kuna (ka liitu kuuluvad) hambaarstid on Eestis kõik eraettevõtjad, siis tekiks sisuliselt olukord, kus üks eraettevõtja kontrollib teise, konkurendi tegevuse üle. Samuti peab arvestama, et Eestis on palju hambaarste, kes ei kuulu ning ilmselt ei tahagi kuuluda Eesti Hambaarstide Liitu ning sel juhul ei tohiks olla Liidul ka sisulist õigust otsustada mitteliikmete tegevuse üle. Või tekiks olukord, kus nö jahtima hakatakse mitteliikmeid, kes ei näe põhjust iga-aastast liikmemaksu maksta.

Kontrollorgan peaks kindlasti olema riigipoolne ning erapooletu, muul juhul tekiks ohu ning erapooletuse osas palju küsimusi. Hetkel ideaalselt toimiv ning Sotsiaalministeeriumi juures asuv ravikvaliteedikomisjon on oma sisult kõige adekvaatsem, kuna sinna kuuluvad laia teadmistepagasiga eri valdkondade arstid, kes suudavad olla ka reaalselt erapooletud. Kuna tegemist on erinevate erialade esindajatega, siis on ka tunduvalt väiksem nö kinnimätsimise võimalus, mis kindlasti saaks olema küsitav organisatsiooni puhul, kuhu kuuluvad ainult ühe kitsa erialagrupi esindajad.

Kuidas hinnata pädevust?

Mis on arsti pädevuse eelduseks? Hetkel on võetud referentsiks tasulised koolitused. Arst läheb koolitusele, maksab selle eest 50, 800 võimalik, et ka 2000 eurot. Sõltuvalt koolituse ajalisest kestvusest arvestatakse nö täienduspunkte (TP). Palju on neid, kes koolitustest võtavad maksimumi. Aga paraku palju on ka neid, kes registreeruvad koolitusele ja siis kahepäevalisest koolitusest on kohal ainult esimese loengu. Vahepeal lähevad jalutavad linnapeal, lõuna ajaks tulevad koolitusele tagasi, et üks kohvi juua. Ning lõpuks toob hea kolleeg ära sertifikaadi, kus peal ilutseb näiteks 12 TP.

Või istutakse kenasti koolitusel ettenähtud tunnid ära ning tegelikult loetakse samal ajal ajalehte või surfatakse nutiseadmetes. Kas see on piisavaks ja erapooletuks meetodiks ikka hinnata arsti pädevust? Või on pädevad arstid, kelle eesmärk ei ole koolitustele minna ainult raha eest punkte koguma, vaid nad täiendavad end tänasel hetkel veebis online-koolitustel? Loevad teadusartikleid? Jne. Viimased on lõppkokkuvôttes maailmas toimuvaga ehk rohkemgi kursis, kui näiteks arst, kellel on mitusada täienduspunkti, aga tegelikult on need vaid tühipaljad paberid ning ei anna adekvaatset tagasisidet kutseomaduste kohta.

Olen nõus, et kindlasti peab pädevust saama kuidagi hinnata, aga ma ei leia, et selleks on õige õigem lugeda koolituspunkte, sest see ei anna paraku adekvaatset tagasisidet reaalselt koolituselt omandatu kohta. Ja kui see mitte riigikeelt oskav arst on istunud oma tunnid koolitustel täis ja saanud vastavad punktid samalt eriala liidult, kus ta liikmemaksu korrektselt maksnud on, kas ta on siis ikkagi pädev patsientidega tegelema, kui ehk ta koolitustest midagi arugi ei saanud ning oma patsiendiga siiski suhelda ei suuda? Ehk peaks hindama hoopis seda, mida arst reaalselt teeb? Kui suur on tema teenindavate patsientide hulk? Kui suur osa sellest moodustavad kaebused? Ning hindamisele võetaks seejärel arst, kelle juhtumite arv on ületanud kriitilise künnise.

Selleks tuleks moodustada töörühm, kuhu kuuluks ka mujalt erialadelt, k.a. tööinspektsioonist liikmeid, kes tutvuvad kliinikus kasutatavate materjalidega, tehnopargiga, arstide töövahenditega (luubid jms), mis kõik oluliselt aitavad parandada ja tagada ravikvaliteeti. Sest nagu me teame saavad hambaarstid ravida vaid seda, mida nad näevad.

Ehk taaselustada internatuur, kus ülikooli lõpetanud arst on kohustatud töötama näiteks vähemalt aasta aega kogenenuma arsti pideva järelvalve ja juhendamise all, enne kui talle antakse vôimalus iseseisvalt inimeste ravimisega tegelema hakata?

Mis on aga probleemiks ning mida saaks teha?

Alustuseks: sellisele erialale nagu on arst, hambaarst, proviisor, ei tohiks saada igaüks. Kuldmedalist ei pruugi sobida absoluutselt arstitudengi kandidaadiks, seda on kahjuks elu näidanud. Samuti ei tohiks saada ka päris igaüks seda eriala lõpetada. Kurb on vaadata, kuidas ülikool lastakse täna lõpetada pea igaühel, ka neil, kellel juba stuudiumi jooksul on näha, et puudub nii riigikeele ning käelise töö oskus. Eksamiteks arvestusteks tuubitakse eesti keeles vastused pähe. Samas, kui üritada mõne tudengiga praktikumis suhelda, ei ole võimalik vestlust arendada, sest ei suudeta eesti keeles rääkida.

Kuidas see on võimalik? Või kui viimasel kursusel tuleb tudeng kirurgia praktikumi ning on näha, et tal on treemor (tahtele allumatu lihasvärin) kätes, siis kuidas on see võimalik? Et noorel inimesel on lastud viis aastat õppida ametit teadmises ja sisendades talle sellega ka usku, et ta on võimeline kvaliteetset raviteenust pakkuma? Ning siis me oleme üllatunud, et tööturule satuvad arstikutseks mittesobivad töölised? Või imestame, kuidas töötavad meil arstid, kes ei suuda eesti keeles patsientidega rääkida, teades, et enamik probleeme algab just kommunikatsioonist ja selle puudumisest?

Samuti peaks olema absoluutne nulltolerants arstiteaduskonnas spikerdamisele. Mäletan ka enda kursuselt inimest, kes erialaeksamil spikerdas, jäi vahele, valas krokodillipisaraid, õppejõud andis uue võimaluse ja tänasel päeval on ühe kliiniku kodulehel väljas, et selle sama inimese tegevusvaldkonnaks on märgitud eriala, milles ta omal ajal põrus.

Alustama peaks sellest, et hambaarstiks ei saa üksnes riigieksamite tulemuste keskmise hinde alusel, vaid lisataks ka käelise oskuse katsed ning vestlusvoor. See annaks juba tunduvalt parema võimaluse eraldada terad sõkaldest. Alustagem ka siin, hea EHL, head kolleegid, nii nagu ka hambaravis, ennetusest, mitte tagajärgedega tegelemisest.

Artikli autor Kristo Ivanov on restauratiivse hambaravi eriarst, Nordic Hambakliiniku peaarst, arst SA TÜ Kliinikumis ja õppejõud hambaravi erialal.