Naine kirjeldab, mis tunne oli välguga kaks korda pihta saada

Välk. Foto: JUAN MABROMATA / AFP/Scanpix

49-aastane ameeriklanna Beth Peterson on maailmas ilmselt üks väga väheseid, kes on kaks korda välguga pihta saanud ning täna veel täie tervise juures. 

«Vihm oli mu saapad üle ujutanud ning süda peksis rinnus, kui välk lõhkus puu pooleks minust vaevu 50 meetri kaugusel. Välk ja paduvihm saabusid äkitselt, kui mustad pilved täitsid järsku taeva,» meenutas Peterson. Järgmine välgunool tabas teda ennast ning lennutas ta pea kümne meetri kaugusele, kirjutab BBC. Naine tundis, justkui iga tema kehaosa põleks ning hetk hiljem kaotas teadvuse.

Peterson oli toona 24-aastane ning teenis aega Fort Benningis, Georgias. Tol ööl oli ta koos teise ajateenijaga laskemoona varusid kontrollimas. Kaaslane püüdis teda teadvusele tuua, kuid lõpuks saabusid meedikud, kes naist elustama hakkasid, kuna tema süda oli seiskunud. Haiglasse jõudes oli Peterson pooleldi teadvusel, ent ei saanud veel mitu tundi aru, kas teda oli tulistatud või oli kusagil pomm lõhkenud. Arstid olid tema sõnul hämmeldunud, et ta üldse ellu jäi.

«Ma ei saanud rääkida, sest mu lõug oli puruks. Ma ei mõistnud teiste juttu, kuna mul oli raske ajukahjuustus. Ma ei suutnud ka kõndida, kuna veresooned mu jalgades olid hävinenud. Olin tänulik, et olen elus, aga mu elu muutus igaveseks,» rääkis Peterson.

Naine läbis 12 operatsiooni, et tema lõug suudetaks taastada. Tema varbad amputeeriti. Ajapikku õppis ta taas rääkima, kõndima, kirjutama ja lugema. Esialgu kasutas naine kõndimisel karke, jõudu juurde saades hoidis tasakaalu aga tugevate kerelihaste abil. «Tundsin end abituna, kuid iga samm taastumisel – tähestiku lugemine, matemaatikaülesannete lahendamine – andis pisut lootust. Lisaks vaimsele ja füüsilisele taastusravile pidin minema psühholoogi jutule, sest mul diagnoositi post-traumaatiline stressihäire,» nentis naine.

Täpselt aasta möödudes kallas naise elupaigas taas nagu oavarrest ning saabus äikesetorm. Peterson oli ikka veel kodus taastumas. Tema psühholoog oli öelnud, et oma hirmudele tuleks vastu astuda ning halva ilmaga mitte toas peidus olla. Naine võttiski julguse kokku ning astus verandale.

«Siis ma tundsin seda... sama välgusähvatus, sama kogu keha põletav tunne. Minu poiss-sõber tormas mu poole ning enne kui kaotasin teadvuse, olin kindel, et suren,» meenutas Peterson. See välgutabamus ei teinud nii palju füüsilist kahju kui esimene, kuid arstidel oli raske selle ulatust teistkordselt hinnata. Naist ootas veel ees taastusravi, tema päevad olid täis haiglavisiite. Lisaks oli tagasi hirm isegi tumedate pilvede ja vihma ees, mis sundis pidevalt kartusega taevasse vaatama.

Neli kuud pärast teist välgutabamust võttis Peterson jõu kokku ning suutis liikuda küünarkargu abil. Tema ja elukaaslane David otsustasid abielluda, järgmisel aastal sündis neile poeg Casey. Pärast iga operatsiooni ja taastusravi sessiooni hakkas naise jõud ning elurõõm taastuma.

«Möödas on 25 aastat ning ma olen ikka veel valudes. See tundub veider, kuid need, kel on jäse amputeeritud, saavad sellest aru. Valu ei kao kuhugi, sa lihtsalt õpid sellega elama. Halbadele asjadele keskendumise asemel nõustan aga neid, keda kimbutab krooniline valu ning post-traumaatiline stressihäire. Välgutabamused võisid mu elu pöördumatult muuta, aga need andsid mulle ka eesmärgi teisi aidata,» kirjeldas Peterson.

2013. aastal avaldas ta raamatu, kuidas kasutada valu enda tugevamaks muutmisel.

Teadaolevalt sureb maailmas välgutabamuse läbi umbes 4000 inimest aastas.