Salasõltuvusega ärinaine: tahtsin, et lapsed saaksid omale ema tagasi

Oktoobris on kogu maailmas fookuses vaimse tervise teemad, mis on seekord suunatud suitsiidikäitumise ennetamisele. Foto: pexels.com

«Minu perekond ei teadnud minu sõltuvusest midagi, sest olin aktiivne naine - üks firma kerkis teise järel,» rääkis Pealinnale Lootuse küla naistekeskuses elav Mari, kes hakkas pärast lahutust kasutama unetablette, kuni mõistis, et tal on tekkinud ravimisõltuvus.

Lootuse küla on rehabilitatsioonikeskusena töötanud pea 18 aastat. Inimesed, kes on alkoholi- või narkosõltuvuses, saavad selles keskuses uue võimaluse vabaneda mõnuainetest.

Kui 18 aastat tagasi alustati tööd meestega, siis 2016. aastal loodi naistekeskus, mis on hetkel koduks seitsmele naisele. Tulevikus plaanitakse naiste- kui meestekeskus ühendada, sest maailmas levinud praktika näitab, et mehed ja naised ei pea otseselt olema eraldatud selleks, et paraneda.

Lootuse küla asutaja, juhatuse esimehe ja piiskopi Märt Vähi sõnul pole naistekeskuse elanike minevikud sugugi roosilised. Nad peavad tihti üle saama süngest minevikust ja väärkohtlemisest. Vähi sõnul peab ühise keskuse loomiseks olema meeste ja naiste vahel austus. «Paljud naised on olnud kuritarvitatud ja nad vihkavad mehi, aga kui naine näeb, et mees on valmis võtma vastutuse enda elu eest ja ei ole huvitatud ainult naisest kui füüsilisest objektist, siis kasvab vastastikune lugupidamine,» lisas ta.

Varjatud sõltuvus

Naistekeskuses viibiva 41-aastase Mari (nimi muudetud) sõnul tuleb tal iga kord pisar silma, kui ta meenutab seda, et on pidanud pea viis aastat elama ravimi- ja alkoholisõltuvusega, mis on raskelt mõjunud nii talle endale kui ka tema lähedastele. 

Mari on olnud kogu oma elu aktiivne inimene, ettevõtja ja kahe imearmsa poja ema. Ravimid ja alkohol hiilisid tema ellu salamisi. «Ma läksin abikaasast lahku ja hakkasin selleks, et saada magada, tablette tarvitama. Üks asi viis teiseni ja lõpuks ei saanud ma enam tablettideta üldse elada,» sõnas ta.

Tablette tarvitades sai Mari aru, et see on kiire viis allamäge minemiseks, vaja oli midagi, mis nüüd ja kohe hingevalu leevendaks. «Ma hakkasin oma valu ja hingelist üksindust leevendama alkoholiga, minu kaaslaseks sai valge vein,» tunnistas ta.

Mari sõnul läks elu edasi umbes aasta või kaks, kus ta iseendale oma probleemi ei tunnistanud, põhjendades kõike sellega, et ta saab kõige selle kõrval olla aktiivne ja tegus ning luua ühte ettevõtet teise järel. Tema pere ei teadnud probleemist midagi.

Asjad hakkasid aga järjest välja tulema – enam ei jõudnud ega tahtnud ta midagi teha. «Hakkasin ennast üha rohkem sulgema, vältisin igasuguseid sotsiaalseid sündmusi,» ütles Mari.

Ühel päeval julges ta vennale öelda, et tarvitab tugevaid rahusteid ja mitte arsti ettekirjutuste kohaselt, vaid ise retsepte kokku segades. «Mu lähedased hakkasid aru saama, et asjad ei ole hästi, kuigi ma olin väga hea varjaja,» lisas ta. 

Mari enda suurimaks šokiks oli see, kui ta poolteist aastat tagasi läks lapse lasteaiapeole veinise peaga ning lapse isa ütles, et nii need asjad ei saa enam edasi minna. «Ma olin siis nõus, et olen mõnda aega unekliinikus, aga sealt soovitas mulle psühhiaater, et on veel üks võimalus, kust abi saaks,» jätkas naine.

Eelmise aasta jaanuaris oligi esimene kord, mil Mari oma tahtel naistekeskusesse jõudis, sest sai aru, et ei saa enam oma elu nii jätkata. 

Loe pikemalt Pealinnast.