/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/07/02/7932024t1h4844.jpg)
18-aastasel briti noormehel Seb Cheeril on terve elu olnud probleem üliaktiivse põiega ning ta oli sunnitud mähkmeid kandma veel seitsmeaastaseltki. Siiski pole poissi narritud ning ta teab, et probleem pole sugugi harv.
Põieprobleemiga tudengi lugu: voodimärgamist esineb teismelistel rohkem kui arvatakse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma seisundi tõttu võttis Cheer pea igapäevaselt ravimit põieprobleemide kontrolli all hoidmiseks ning teeb seda nüüdki, kui viibib kodust eemal, kirjutab Daily Mail. Noormehe kusepõie lihased tõmbuvad kokku juhuslikult ega allu alati tema kontrollile. See tähendab, et ta ei kannata kaua häda kinni hoida ning peab alati teadma, et tualett on vajadusel lähedal. Probleem on kodustes tingimustes üsna hästi kontrollitav ning abiks on ka ravimid, ent uude kohta minnes peab nooruk siiski esimese asjana selgeks tegema, kus asub tualett. Cheer jagab oma lugu avalikkusega, et teisedki noored seisundit ei häbeneks või kui see neil veel diagnoositud pole, sellest rohkem aimu saaksid.
Noormehe juhtum pole sugugi unikaalne. Briti põie tervise ühingu andmeil on riigis voodimärgamisega hädas iga kümnes koolilaps ning igal kuuendal täiskasvanul on samuti üliaktiivse põie sümptomid.
«Ilma tablette tarvitamata on risk, et ma märgan voodit. Kodus võiksin põhimõtteliselt selle riski võtta, sest mul on spetsiaalsed imavad linad, ent sama ei saa ma teha sõpradega koos olles või matkates,» tõdes noormees. Ka ravimit manustades peab ta annust täpselt doseerima ja selle hästi ajastama, kuna tund aega enne ning kaheksa tundi pärast selle võtmist ei tohi vedelikke juua. Ülikooli sotsiaalsesse keskkonda on seda üsna raske sobitada.
Siiski ütleb Cheer, et elu ülikoolis on kergem kui nooremas kooliastmes, kuna ülikoolis on leebem kontroll ning loengust võib vajadusel välja minna millal tahes. «Tualetti minemise osas on koolidel üsna jaburad reeglid – igaüht peaks laskma minna siis, kui tal on vaja. Mõni inimene pole võibolla aru saanudki, et tal on probleem, või pole ta sellest õpetajatele rääkinud,» põhjendas Cheer. Poisi ema Brenda töötab pediaatriaõena ning puutub tihti kokku põieprobleemidega lastega. Ema hoolitses selle eest, et koolitöötajad oleksid poja seisundiga kursis ning lubaksid teda ehk tavapärasest sagedamini tunnist välja.
«Mind ei narritud koolis kunagi ning kuna ka kodus oli olukord normaalne, siis ei mõjutanud see mu enesekindlust. Mäletan ainult, et kui olin 6- või 7-aastane, küsisin emalt mähkmete kandmise kohta ning tema sõnul oli ka patsiente, kes peavad veel 16-17-aastasenagi mähkmeid kandma,» meenutas Cheer. Tema hinnangul võiksid inimesed põieprobleemidest vabamalt rääkida, mitte ei peaks nende pärast tingimata piinlikkust tundma. Seepärast on Cheer ka kõneisik heategevusorganisatsioonis ERIC, mis on suunatud just soole- ja põieprobleemidega noorte toetamisele.
Ta usub, et paljudel noortel ongi veel raskem seisund kui temal. «Kui oled noor ja sellise probleemiga hädas, siis peaksid teadma, et meid on veel palju teisigi. Alati on keegi, kes on kogenud sama mida sina,» rääkis ta. Ka tema ema nõustus,et voodit märgab pea iga laps, kuid enamik kasvab sellest välja. «Kahjuks on paljude jaoks voodimärgamine sümptom, mis tuleb välja ravida,» tõdes ta.
Praegu üritab noormees end ise rohkem kontrollida ja vähem ravimitest sõltuda. Täiskasvanuna olevat see lihtsam. «Ma pole kindel, et sellest välja kasvan, kuid vähemalt olen rohkem sellega harjunud,» sõnas ta.