Suuhingajast laps tuleb kiirelt spetsialisti pilgu alla saada

Suuhingamine häirib ka lapse hammaste tervist.

FOTO: Arne Trautmann / PantherMedia / Arne Trautmann

Kuigi suur osa beebidest imeb lutti või pöialt, võib see juba aastasel lapsel kaasa tuua näo- ja suupiirkonna lihaste ning hammaste asendi muutumise. Selliste deformatsioonide vastu aitab müofunktsionaalne teraapia ehk näo- ja suupiirkonna lihaskonna vale asendi ravi.

Kui laps hingab suu kaudu, teeb neelates grimasse, eritab tavapärasest rohkem sülge või surub rääkides keelt hammaste vahele, võib olla tegemist müofunktsionaalse häirega. «Kõige tavalisem sümptom on suu- või segahingamine, mille puhul laps hingab läbi suu, sest nii on mugavam,» sõnas Sakala Hambaravi müofunktsionaalne terapeut Ekaterina Kurochkina. Lisaks suuhingamisele annab häirest sageli aimu see, kui beebieast välja kasvanud laps kasutab endiselt lutti või imeb pöialt, samuti hammaste öine krigistamine ja küünte närimine.

Ka füüsilised probleemid, nagu valud või naksud alalõualiigestes ning öised hingamisprobleemid – sealhulgas norskamine ja uneapnoe –, võivad müofunktsionaalsele häirele viidata. Peamine häirele osutav probleem on aga siiski suuhingamine, rõhutas terapeut.

Suuhingamine toob kehva rühi

Kurochkina sõnul ei mõjuta pidev suu kaudu hingamine mitte vaid nägu ja hambumust, vaid elukvaliteeti üldisemalt. Lisaks suukuivusele, mille sissehingatav õhk endaga kaasa toob, põhjustab see ka tavapärasest tugevamat hambakaariest ja igemepõletikku, mis omakorda suurendavad hambumusanomaaliaid ning takistavad hambakaarte eakohast arenemist.

«Sageli on müofunktsionaalsete probleemidega lastel kõnehäired, sest keele vale asend ei lase lapsel end mugavalt väljendada. Uneaegsed hingamishäired on samuti levinud tagajärg – vale hambumus lihtsalt ei lase hapnikul piisaval määral ajuni jõuda,» selgitas Kurochkina. Tagatipuks võib suuhingamine kaasa tuua halva rühi, sest suu kaudu hingates on kehaasend paratamatult vale.

Kuidas ravi välja näeb?

Terapeut kohtab oma töös sageli täiskasvanud patsiente, kes juba lapseeast saadik maadlevad suuhingamisest tekkinud probleemidega. «Mida kauem inimene laseb häirel süveneda, seda raskem on seda välja ravida. Täiskasvanud inimesel on suuhingamisest põhjustatud kahjustusi väga keeruline korrigeerida,» nentis Kurochkina.

Ta soovitab lapsevanematel kahtluse korral võsukesega esimesel võimalusel hambaarsti ja müofunktsionaalse terapeudi poole pöörduda, sest ainult noores eas jälile saadud suuhingamist on võimalik täielikult välja juurutada. 

Suuhingamise ravi sõltub Kurochkina sõnul alati individuaalsest lähenemisest ning häire raskusastmest. Ravi koosneb mitmetest ravitsüklitest, kuna eeldab koostööd ka teiste spetsialistide, tavaliselt ortodondi, kõrva-nina-kurguarsti, unearsti või kõneterapeudiga.

«Lihtsamatel juhtudel saab abi korrigeerivatest harjutustest, mis igapäevasel tegemisel aitavad keele asendit mehaaniliselt korrigeerida, raskematel juhtudel tuleb eemaldada adenoidid või kurgumandlid. Kui probleem on väga kaugele arenenud, tuleb ortodontiliste aparaatidega muuta lõualuude kasvu,» rääkis ta.

Arvestada tuleb pika raviajaga: müofunktsionaalne ravi kestab tavapäraselt vähemalt üheksa kuud, kuid võib kesta ka üle kahe aasta. «Häire saab täielikult kaduda ainult siis, kui lapsega tehakse igapäevaselt ja järjepidevalt tööd õige hingamis- ja neelamismustri omandamiseks,» lisas terapeut.

Loe ka neid

Tagasi üles