Suitsetaja kogemus: suitsetamisest loobumisel mittesuitsetajate täditsemine ei aita

Henry Jakobson tõmbas ise kunagi kolm pakki suitsu päevas, nüüd väidab ta, et seminaril käinute mahajäetud pakid ei tekita temas vähimatki suitsuisu. Foto: Margus Ansu

Kellraadio hakkab üürgama. Tõusen üles, lähen kööki ja panen kohvivee keema. Sellal kui teen esimest sigaretti, kostab raadiost, et täna on rahvusvaheline tubakavaba päev. Käin WCs, naasen kööki, haaran kohvitassi ja teen teise sigareti.

Päeva jooksul kokku kaks pakki ehk 40 sigaretti. Ei, ma ei naudi seda – see on lihtsalt minu igapäevane rutiin istuda pliidi ees, tõmmata Pall Malli ja saata kopsudest läbi käinud suits lõõri.

Suutsin olla kolme aasta eest tervelt 1,5 aastat suitsetamata. Seda kõike pärast Tartu Ülikooli kliinikumi kopsukliinikus konsultatsioonidel käimist ja kahekuulist Zybani-nimelise tableti tarvitamist.

Ent kui olin juba täiesti veendunud, et olen orjusest vaba, sattusin parima sõbra juurde aastavahetuspeole ja tegin oma sõltuvusega uuesti algust. Vaba mees võib ju seda kõike endale lubada! Aga õige kiiresti sai ühest suitsust kaks, sellele järgnes sõpradelt juurde norimine ja siis jälle esimese paki ostmine.

Omal ajal sai proovitud ka nikotiininätse ja -plaastreid, aga need on märksa suurem pettus kui mis tahes tablett või teraapia.

Mina ja see ülejäänud veerand ühiskonnast oleme orjad, kes on valmis maksma oma isandale tuhandeid kroone. Tegin just arvutuse, et kaks pakki keskmises hinnaklassis asuvat Pall Malli päevas maksab mulle vanas rahas 2300 krooni kuus. Aastas teeb see 27 600 krooni.

Inimene vabaks

Ja siis saadab mulle ühe sportlasi ja suitsetajaid võrdleva kommentaari peale e-kirja keegi Henry Jakobson, kes on hoolimata harvaesinevast eesnimest siiski eestlane. Kirjasaatja lubab, et tema meetod teeb mu sõltuvusest lõpuks ometi vabaks.

Jakobson on broneerinud Tartu Kantri hotelli väikese toakese, kus istume mina, Aleks, Reet ja Ülev. Programm põhineb briti endise ahelsuitsetaja Allen Carri teraapial, ta püüab pöörata igasuguse suitsetamisteemalise «täditsemise» inimeste puhtaks rõõmuks suitsetamise mahajätmisest.

Kunagi viis pakki päevas tõmmanud Carr rõhutas, et suitsetamisvastase propagandaga ei peaks tegelema inimesed, kes ei ole kunagi suitsetanud. Nemad ei tea meie sõltuvusest midagi. Suitsetamine on meie jaoks tõsine asi, see ei ole mittesuitsetajatest prouade näägutamise teema.

Jutu järgi kolm pakki päevas tõmmanud Jakobson räägib oma vanaisast, suurest mehest, kellest sai seoses kopsuvähiga üks väike tüdruk. Ta vaatas armetus seisus vanaisa ja läks siis ... rõdule suitsetama.

Siit Carri ja Jakobsoni kindel sõnum – lõpetage see suitsetajate hirmutamine pakkidel olevate hoiatuste ja peagi lisanduvate kopsuvähipiltidega. Kallid tädid, me oleme sellega harjunud. Pigem hoiab hirmutamine meid lõksus, kust ei ole võimalik välja pääseda enne, kui suitsetamise mahajätmisest tehakse nauditav meelelahutus.

Nüüd võtab Jakobson välja ühe Briti tubakafirma reklaamid, kus domineerib okastraat või mootorsaag. Nemad teavad, et hirmuga saab meid kõige paremini lõksus hoida. Mida enam ühiskond nurka surub, seda suurem on meie tahtejõud marssida –30 kraadiga õue ja tõmmata seal lõdisedes oma halvamaitselist sigaretti.

Jakobson selgitab, et enam ei ole suitsetamine seltskondlik tegevus, nagu varem. Minu vanaisa juubelil istuti tõepoolest ühiselt suure süldilaua taga ja suitsetati. Aga mina pean küsima, kas kõrvalistuja nihutaks veidi oma tooli, et ma saaks korra õues ära käia.

Meie, suitsetajad, oleme marginaalid. Aga hoolimata hulga kahanemisest oleme üks jõuline subkultuur. Jakobsoni jutu järgi on suitsetaja üleüldse vastupidiselt üldlevinud arvamusele tahtejõulisuse omalaadne etalon, kes võib ujuda paki sigarettide järele kas või üle Peipsi. See koht meeldib mulle eriti!

Ainult harjumus

2006. aastal enam kui 70-aastasena surnud ja kunagi mitu pakki päevas tõmmanud inglane Carr oli ahelsuitsetaja, kes suri 23 aastat pärast mahajätmist ikkagi kopsuvähki. Londonis poolteist aastat Carri meetodit õppinud Jakobson lappab punkt punkt haaval lahti suitsetajate igapäevapraktikad. Ta käitub veidi nagu USA telepastor, mõtestades seejuures täiesti ratsionaalselt lahti suitsetamise põhjuseid.

Jakobson räägib, et senilevinud nn tahtejõumeetodid suitsetamise mahajätmisel ei tööta. Äsja nimetatud meetodi peamine häda on see, et see tekitab meis hirmu suitsetamise mahajätmise ees. Kõik räägivad, et suitsetamise mahajätmine on tohutu tahtejõu triumf.

Aga Jakobson püüab selgeks teha, et see on imelihtne. Punkt punkti haaval võtab ta läbi meie sõltuvuse üksikasjad – 99 protsenti olevat harjumus ja vaid üks protsent sõltuvus nikotiinist. Ja selle viimasega toimetulek olevat lihtne. Öösel me ju magame ega suitseta iga poole tunni järel. Sel ajal eemaldub meie organismist Jakobsoni jutu järgi 90 protsenti nikotiinist.

Seega on ülejäänud nikotiinist vabanemine lihtne ja võõrutusnähud piirduvad mõne päevaga.

Koolitusest on nüüd möödas kolm päeva. Mina ja Reet suitsetame endiselt, Aleks ja Ülev mitte. Leppisime Reedaga kokku, et läheme peagi teisele koolitusele. Kui ka kolmas lisakoolitus ei õnnestu, maksab eestimaine koolitaja meile raha tagasi.

Jakobson oma Carri meetodiga on esimene terve minu pika suitsetajakarjääri jooksul, kes ei tegele kollitamisega. Ehkki ma ei suutnud jälle maha jätta, on see minu arvates parim kõigist seni proovitud meetoditest.
Siin kõnelevad endised ahelsuitsetajad. Nemad ei tegele posimisega ja see on juba midagi väärt!