Psühhiaater: vale on arvata, et suitsiidist rääkijad oma plaani lõpuks ellu ei vii

Depressioon. Foto: Mitar Gavric / PantherMedia / Scanpix

Sageli arvatakse, et need, kes enesetapust palju räägivad, seda reaalselt ellu ei vii. Tegelikult otsib inimene abi, rääkis Lääne-Tallinna Keskhaigla Psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Eesti suitsiidinäitajad on Euroopa kontekstis suhteliselt kõrged, kuigi viimased paarkümmend aastat on need püsinud samal tasemel. Lehtmetsa sõnul on depressiooni põdevatel inimestel suurem risk enda elule käsi külge panna, kuid kindlasti on vale väita, et kõik, kes püüavad elust lahkuda, on depressiivsed. Statistika järgi on Eestis mehed altimad enesetappu sooritama, ühe naise kohta võtab endalt elu neli meest. Sageli on mängus alkohol, 40–50-aastastel meestel on ka nõrk tugivõrgustik, tihti elavad nad üksi.

«Alati on lihtsam raskest olukorrast välja tulla neil, kellel on lähedased või kes otsivad abi religioonist,» sõnas psühhiaater. Iga olukord on erinev, mistõttu on väga keeruline anda retsepti või tuua välja sümptomeid, mille peale peaks reageerima. «Kahjuks oleme väga tihti tagantjärele targemad. Kuid kui inimesed räägivad oma mõtetest ja plaanidest, tuleb neid ka kuulata,» soovitas Lehtmets. Lihtsam on nendega, kes on juba haiglaravil või käivad arsti juures ja on professionaali tähelepanu all. Ent sageli inimene arsti juurde ei jõuagi.

Lehtmetsa sõnul on üdini vale arvamus, et need, kes enesetapumõtetest palju räägivad, reaalselt plaani ellu ei vii. Tegelikult otsivad inimesed alateadlikult abi ja õigel hetkel sekkudes on võimalik olukorda päästa. «Kui seis on väga tõsine, tuleb minna EMOsse, kutsuda kiirabi või ekstreemsemal juhul politsei. Kui seis nii kriitiline ei ole, on kõige parem, kui lähedane ära kuulab ja siis arsti juurde suunab,» rääkis ta. Kui tugivõrgustikku pole, võib üheks alternatiiviks olla minek kirikuõpetaja jutule. Tema hinnangul võiksime rohkem kasutada kirikuid ja hingehoiu süsteemi, sest sealsetel inimesel on väljaõpe ja oskus kuulata.

Eesti tervishoiusüsteemi hinnates peab tõdema, et vaimse tervise ravimisel esineb puudujääke. «Kurb öelda, aga Eestis on haiglaid, kus ei tööta psühhiaatreid. See on meie tervishoiukorralduses suur puudus. Nii nagu me ei jäta lahtist haava sidumata, peaks suitsiidikatse teinut kindlasti psühhiaater hindama,» lisas Lehtmets.

Psühhiaatriahaigla osas on sageli lähedased seisukohal, et mida kauem inimene sees on, seda parem, sest ta saab pidevalt professionaalset abi. «Reeglina, kui arstil on kahtlus, et seisund on kriitiline, hoiame patsienti pikemalt sees, aga samas ei tohi haiglasolekuaeg olla väga pikk, et inimene ei võõrduks oma tavalisest keskkonnast,» selgitas psühhiaater patsiendi koju saatmise põhjuseid.

Kuula raadiosaadet siit.