15-kuusel väikelapsel diagnoositi munasarjavähk

Foto: Harlow the Brave Facebook

Californias võitles terve aasta oma elu eest väike Harlow, kel diagnoositi sama haigus, mis tavaoludes ründab pigem 50+ vanuses naisterahvaid.

Harlow Langtree’l diagnoositi munasarjavähk 2016. aasta kevadel, mil ta oli 15 kuu vanune, kirjutab Daily Mail. Praeguseks on see taandumas, kuid nii arstid kui ka pere kardavad, et olukord ei pruugi nii jääda. «Me ei tea, mida toob Harlow’ tulevik. Kasvaja on väga, väga agressiivne ning sellel on suur võimalus tagasilöögiks,» tõdes lapse ema, 27-aastane Bianca Langtree. Raskest seisundist hoolimata jagavad vanemad Bianca ja Mark sotsiaalmeedias pilte lapse helgetest momentidest. Nad on otsustanud, et ei kaota kunagi lootust.

Esmalt andis lapse isu vähenemine vanematele märku sellest, et midagi on korrast ära. Laps hakkas sagedamini oksendama ning muutus klammerduvamaks kui varem. Esmalt kahtlustati grippi või kõrvapõletikku, ent Orange County lastehaiglas tehtud röntgenpilt paljastas midagi palju tõsisemat. Nimelt avastati lapse kõhus kasvaja, mille eemaldamiseks oli vaja tõsist operatsiooni.

Bianca Langtree oli toona juba uuesti neljandat kuud rase ning ootas teist tütart Siennat, kes on nüüdseks peaaegu aastane. «Väga valus on kuulda, et vanemal tütrel on 50-50 šanss eluks ning ta peab läbima mitu keemiaravi kuuri. Kui meile näidati röntgenpilte kasvajast tema tillukeses kehas, oleksin tahtnud oksendada. Tekkis tunne, nagu keegi taoks mind kõhtu seni, kuni enam hingata ei saa,» meenutas ta.

Diagnoosile järgnes kaheksa päeva haiglaravi. Harlow läbis operatsiooni, mille käigus eemaldati vasaku munasarja haaranud kasvaja. Terviseriskide vähendamiseks eemaldati ka lapse pimesool. Vanemad ootasid ära, mil Harlow läbib esimese keemiaravi, enne kui lähedastele diagnoosist teada andsid.

«Kui esmane šokk oli möödas, oli tegelikult lihtsam vastata küsimustele, mida me juba nagunii ootasime. Me oleme kaotanud mitmeid sõpru. Inimesed ei tea, mida öelda või teha ning nad ei teegi midagi. See mõjub väga isoleerivalt,» nentis pereema. Näiteks sai ta lähedaselt sõbralt mobiilisõnumi, milles küsiti, kas laps üldse elab selle üle. Sõnum mõjus perele väga haavavalt.

Kui Harlow läbis keemiaravi ning oli juusteta, ütlesid inimesed tihti, et küll on armas poiss. Ema märkis, et muidugi ei mõeldud seda õelalt, kuid ometi tegi kurvaks, et kaheaastasel lapsel peaks sel ajal olema juba omajagu juukseid. Õnneks ei saanud tüdruk ise sellest veel aru. Olenemata lapse haigusega kaasnevatest ebamugavustest üritab pere olla tugev.

«Esimest korda nutsin alles siis, kui Harlow oli operatsioonil. Olin nii pikalt emotsioone endas hoidnud ning kartsin teda kaotada. Nutsime abikaasaga esimest korda koos siis, kui tulime pärast operatsiooni koju ning vaatasime teda beebimonitori videost. Me ei suutnud uskuda, kuidas saab meie armsake olla nii haige ja miks me ei saa olla tema asemel,» rääkis ema.

Praegu on peres nii häid kui ka halbu päevi. Parimad on need, mil keegi ei mõtle möödunule ning tulevik näib helge. «Nüüd, mil Harlow on läbinud tervete tüvirakkude siirdamise, saame teha asju, mis talle meeldivad. Ta armastab pargis jalutamas käia, karussellil sõita, tantsida ja laulda. Need on väikesed asjad, millest tundsime ravi ajal enim puudust. Nüüd üritame teha iga päev midagi, mis ta naeratama paneks,» rääkis ema Bianca.

Paraku on käimas küll alles esimene aasta, mil väike Harlow on tunnistatud vähivabaks. Pere hinnangul on tal veel pikk käia ning tal on seni iga kuu-paari tagant analüüsid, et kasvajamarkereid kontrollida. Pere sõnum on aga see, et haige lapse kõrval tuleb tugev olla ning mitte lootust kaotada, kuid on normaalne ka vahel murduda ja nutta.