Tasub teada: kui suur veekadu osutub kehale ohtlikuks?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Organism vajab vett.

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd

Vesi on kehale hädavajalik. Veepuudus pärsib füüsilist võimekust, mõttetegevust, termoregulatsiooni, organite ja rakkude tööd ning toitainete omastamist. Keha veesisalduse langemine üle kümnendiku võib osutuda surmavaks.

Inimene saab lõviosa veest jookide ja toiduga, kirjutab Tööelu portaal. Hinnanguliselt 80 protsenti veest jõuab organismi jookidega ning 20 protsenti toiduga. Kõige vähem leidub vett pagaritoodetes (tavaliselt vähem kui 40 protsenti), soe eine sisaldab 40-70 protsenti vett ning puu- ja köögiviljad üle 80.

Suurem osa veest kaob kehast läbi neerude normaalse töö ja higistamise. Veekadu on paljuski seotud toitumise, kehalise aktiivsuse, välise temperatuuri ning riietusega. Keha normaalse toimimise tagamiseks peab lisanduva ja väljuva vee vahel valitsema tasakaal.

Eesti riiklike toitumis- ja liikumissoovituste (2015) järgi on täiskasvanute veevajadus kõikidest allikatest kokku 28–35 ml kehamassi kilogrammi kohta päevas. Näiteks 70 kilo kaaluva inimese veevajadus on 70x31 ml = 2170 ml kanti. Toitumissoovitusi järgides saadakse toiduga (nii toiduainetest, roogadest kui jookidest) umbes 1–1,5 liitrit vett. Näiteks süües puu- ja köögivilju vastavalt soovitustele vähemalt 500 grammi päevas, oleme juba ainuüksi neid tarbides saanud minimaalselt 400 grammi vett. Ainevahetuse käigus tekib lisaks ligikaudu 300–400 ml vett. Kui keskmised arvud (1250 ml + 350 ml) lahutada 2170 ml-st, jääb vaheks 570 ml. Seega võiks antud täiskasvanu vedelikuvajaduse katmiseks juua päevas lisaks 2–3 klaasi vett.

Janu on ohumärk

Janu tekib meis läbi tunnetusliku soovi (jookide maitse, värvi, lõhna jne mõjul) ning füüsilise vajaduse. Viimane tekib siis, kui veekadu ületab kolm protsenti meie kehamassist. Kahjuks annab veekadu endast janu näol märku alles siis, kui inimese funktsioneerimise tulemuslikkus on juba langenud. See hakkab toimuma siis, kui veekadu ületab ühe protsendi kehamassist. Seega kannatame veekaost tingitud vaevuste all enne, kui keha meile sellest teada annab. Sellest aitab pääseda vee joomise (või veerikaste toiduainete tarbimise) vajalikkuse teadvustamine ning sellest endale harjumuse kujundamine.

Töö juures võiks kindlasti juua ka toidukordade vahepeal. Täpse koguse saab välja arvutada, kuid üldiselt võiks see tervisliku toitumise juures olla vähemalt paar klaasi vett päevas.

Mis juhtub, kui ma ei joo?

Sel juhul tuleb silmitsi seista tõsisemate tagajärgedega. Veekadu, mis on rohkem kui neli protsenti kehamassist, vähendab juba märkimisväärselt meie jõudlust, tekivad tähelepanuhäired, peavalu, kergesti ärritumine ning unisus. Tööülesannete täitmiseks kulub rohkem aega ning vigade tekkimise tõenäosus suureneb. Ühes sellega kasvab ka tööõnnetusse sattumise risk.

Inglismaa Loughborough ülikoolis teostati mõni aasta tagasi katsed, kus kõrvutati kontrollitud tingimustes veepuuduses mõju autojuhtide võimetele. Ajakirjas Physiology and Behaviour ilmunud tulemused näitasid, et veepuuduse all kannatavad juhid tegid üle kahe korra enam sõiduvigu. Loughborough ülikooli professori RonMaughan’i sõnul on see võrreldav alkoholi või narkootikumide mõjuga sõiduvõimele. 

Veejoomine on ühtviisi oluline nii transpordisektoris töötajatele kui ka mistahes muu ameti pidajatele. Tulemuslik ja ohutu töö nõuab tähelepanu, keskendumist ja täpsust. Meie keha suudab seda tagada aga ainult olukorras, kus päevane veenorm on tagatud.

Tagasi üles