Haiglates on viimastel aastatel muutunud populaarseks suhtlemiskoolitused, kuid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas alles kavatsetakse patsientidega suhtlemist ja kriisi lahendamist puudutava aine killud üheks kohustuslikuks aineks kokku viia.
Arstiteaduskond tahab tulevasi arste paremini suhtlema õpetada
13. juuni 2011, 00:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kaks korda aastas on kõigil meditsiinitöötajail kohustus osaleda koolitusel ja viimasel ajal tahetakse just suhtluskoolitust,» ütles Jõgeva haigla juhataja Peep Põdder. «Suhtlusega on igas haiglas probleeme ja neli-viis kuud pärast koolitust toimib kõik paremini, aga siis vajub jälle veidi ära,» nentis ta.
«Kahjuks on koolitustest hoolimata meil nii häid kui ka kehvi suhtlejaid – vana karu tantsima õpetada on raske,» tõdes Põlva haigla ravijuht Margit Rikka. «Minu sõnum meie töötajaile on, et kui tekib mingi jama, ei tohi seda maha salata, vaid anda teada inimestele, kes suudavad juhtunut edasi lahendada.»
Ka Kuressaare haigla ravijuht Reet Tuisk möönis, et arstide, õdede ja põetajate suhtlemisoskus, aga ka stressiga toimetulek on valdkonnad, mis vajavad rohkem tähelepanu ja koolitamist.
Mitmed arstitudengid, kellega Postimees rääkis, kahetsesid, et arstiõpingute ajal jääb psühholoogiaõpetus väheseks. «Terve stuudiumi peale oli meil üks valikaine – suhtlemine onkoloogilise haigega – ja see oli ülipopulaarne, kuhu kaugeltki kõik ei mahtunud,» ütles viienda kursuse tudeng Maarja Väärsi. «Kui siis kuus kursust läbi, visatakse meid patsientide ette, ilma et oleksime eriti palju enne patsiente näinud ja nendega suhelda saanud,» lausus ta, lisades, et eri ainetes neid teemasid puudutatakse, aga kui palju, sõltub õppejõust ja konkreetse üliõpilasgrupi huvist teema vastu.
Arstiteadusüliõpilaste seltsi president, neljanda kursuse tudeng Helen Lempu kiitis õdedele mõeldud, kuid ka arstitudengeile võimaldatud vabakursust patsientidega suhtlemisest ja möönis, et kahjuks kõik tulevased arstid sellele loengule siiski ei mahu. «Ehk neljandik või viiendik arstiüliõpilastest on niisuguse kursuse läbinud,» lausus Lempu. «Mõni Tartu kliinikumi arst, kes meid praktikal juhendab, õpetab õnneks ka seda kunsti.»
Tartu tervishoiu kõrgkoolis ja ülikoolis kriisipsühholoogiat õpetav Marju Koor tõdes, et tema kursused on alati ületäitunud. «Päris empaatiavõimeta inimest pole olemas,» on ta veendunud. «Spetsiaalsete tehnikate abil on võimalik ka vähese empaatiavõimega inimestele patsiendi kuulamist ja mõistmist õpetada,» kinnitas ta.
Arstitudengid nimetasid, et kitsam eriala, millel lõpuks töötama hakatakse, valitakse sageli lähtudes sellest, kui hea suhtleja keegi on. Kes eriti suhtlema ei kibele, hakkab näiteks kirurgiks.
«Ükski õppeaine pole imerohi, teadmised isiksust ei muuda ja lisaks määrab palju asutuse organisatsioonikultuur, sealhulgas personali valiku kriteeriumid,» ütles arstiteaduskonna dekanaadi juhataja Tuuli Ruus.
«Selles mõttes ei erine haiglad kohvikutest või kauplustest. Arstil võib olla imeline ettevalmistus, aga kui ta on loomult pigem kinnine inimene ja tal on seljataga 24-tunnine valvekord, ei pruugi konkreetsel hetkel olla tema jaoks esmane patsiendi mõistmine, vaid tema elu päästmine või kas või jala kipsi panemine.»
Kriisipsühholoogia õppejõu Marju Koore sõnul ei tohiks töö rutiiniks muutuda. «Iga patsient on eriline, kuigi spetsialistile on ta tavaline juhtum,» lausus psühholoog. Tema sõnul kiputakse unustama, et patsient ei tule haiglasse üksi, vaid koos oma mineviku ja lähedastega. «Raske juhtumi jaoks tuleb alati aega võtta, et hiljem ei tekiks suuremaid probleeme.»
Oma arstitudengeile soovitab Koor kasutada kriisidest jagu saamiseks rohkem psühholoogide abi – üks-kaks psühholoogi on igas haiglas –, mõnikord piisab lihtsalt jutust, et patsiendi ärevus mööduks. «Patsiendid ise ei küsi sageli valehäbi pärast psühholoogi abi, aga siis peabki arst soovitama. Tunne, et olen üksi, on nii patsientide kui ka lähedaste jaoks kõige õudsem.»
Lisaks psühholoogidele töötavad haiglates ka sotsiaaltöötajad ja üksikuil juhtudel hingehoidjad. «Üks meie teenustest on sotsiaalnõustamine, mis on suunatud isikutele või perekondadele, kelle iseseisev toimetulek on psühholoogiliste, sotsiaalsete või majanduslike tegurite tagajärjel häirunud,» nimetas Pärnu haigla kommunikatsioonispetsialist Eda Amur. Pärnu haiglas näiteks töötab kuus psühholoogi ja neli sotsiaaltöötajat.
«Viimasel ajal tuleb üha sagedamini ette, et patsiendid ei usalda arsti ja kahtlevad, kas arst ikka teeb kõik õigesti, mis patsiendile vaja,» tõdes Lõuna-Eesti haigla ravijuht Agnes Aart.
Lõuna-Eesti haiglas on patsiendi ja tema lähedastega suhtlemine peamiselt õe ja osaliselt sotsiaaltöötaja kohustus. «Õde on just see inimene, kes patsiendiga kõige rohkem kokku puutub ning tema seisundit pidevalt jälgib,» selgitas Aart.
Ta möönis, et kahjuks puudub Eesti inimestel traditsioon usaldada õde infovahendajana, nagu see näiteks Soomes tavaline on, ja soovitakse ilmtingimata rääkida arstiga. «Arst on oma tööülesannetega liiga hõivatud ja kui ta ei leia patsiendi lähedaste jaoks piisavalt aega, et neid kuulata, patsiendi seisundit kirjeldada ja veenduda, et on õigesti aru saadud – siis on konflikt kerge tekkima.»
Arstiteaduskonna dekanaadi juhataja Tuuli Ruusi sõnul on teaduskonnas plaan tekitada kursuse suhtlemist õpetavatest tükkidest konkreetne kohustuslik aine. «See sisaldaks nii üldpsühholoogiat, suhtlemist patsiendiga kui ka kriisi teemat,» ütles Ruus.
«Nii nagu öeldakse, et teater algab garderoobist, algab ka haigla garderoobist ja registratuurist,» ütles Tartu Ülikooli kliinikumi avalikkussuhete juht Kristi Tael. «Suhtlemine on määratult laiem valdkond kui pelgalt meditsiinilise info jagamine,» lisas ta.