Lapsed lõiguvad ennast turvatunde puudusest

Foto: SCANPIX

Laste turvakeskuse psühholoogi Tiina Simsoni sõnul on keskus sel aastal kimpus ennast lõikuvate noortega, arstide hinnangul on sellisel juhul tegu turvatunde puudusega.

Kui seni piirdusid lapsed tavaliselt käte täkkimisega, siis nüüd on hakatud lõikuma ka jalgu ning isegi kõhtu, rääkis Simson ajalehele Pealinn.

«Kui kätel pole enam kohta, mida lõikuda, on mõned läinud ka oma kintsude ning kõhu kallale,» lisas turvakeskuse juht Priit Siig.

Tema hinnangul tehakse seda kahel põhjusel. Ühel juhul lõiguvad lapsed ennast sellepärast, et hingepiin on nii suur ja nad loodavad, et füüsiline valu leevendab hingevalu. Kuid leidub ka lapsi, kelle sisemaailm ei olegi võib-olla nii tume, aga kes kasutavad eneselõikumist manipulatsioonivahendina, tähelepanu saavutamiseks.

«Noored ei hakka ennast lõikuma ainult moe või tähelepanu kerjamise pärast,» ütles Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku laste- ja noorukiteosakonna vanemarst Irja Ivarinen.

Reegel on, et kui lõikumine aset leiab, siis mitte seetõttu, et hädasti on vaja kellegi tähelepanu võita, vaid ikka sellepärast, et lapse hingeelus on midagi toimunud.

«Ei ole lõikumist lõikumise pärast ega selle pärast, et see on popp ja tore. Kui laps on lasknud end lõikuma mõjutada, siis ikka seetõttu, et tal juba ongi midagi elus korrast ära, tal pole piisavalt turvatunnet või ta tunneb end üksildaselt või hüljatult,» ütles Ivarinen.

Tavaliselt tehakse lõikumisega algust umbes 13-aastaselt, kuid on ka 11-12-aastaseid endalõikujaid.

Lõikumine võib muutuda püsivaks käitumisviisiks, aga sellest võib ka üle saada - kõik sõltub sellest, kas nooruki elus muutub midagi paremuse suunas või mitte. Teatavate isiksuseomaduste korral võib noor jätkata lõikumist ka täiskasvanueas.

Kui midagi sellist on toimunud, peavad ümbritsevad alati reageerima. Sellisel puhul ei saa jätta vastutust lapsele.