/nginx/o/2012/04/23/1070394t1h774b.jpg)
Tänasel rahvusvahelisel doonorite päeval Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskuses verd loovutanud inimesed andsid suure hapukoorepakitäie oma verest hea enesetunde ning teiste aitamise pärast.
Vereloovutaja: kunagi võib ka endal teise verd vaja minna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Doonorifoorumis verd loovutanud Andrei Jermakov ütles, et tema käib verd andmas võrdlemisi tihti. «Mina annan ja mulle antakse,» kõlas noormehe lihtne loogika, et kunagi võib ka endal kellegi teise verd vaja minna.
Pärast vereandmist kohvilauas küpsiseid nautinud Meelis Maripuu rääkis, et kui kunagi sai sõbraga alustatud, siis nüüd on sellest möödas juba 6-7 aastat, mille jooksul on regulaarselt käidud verd andmas. «Tunnen, et saab midagi kasulikku teha,» nentis ta.
Heiki Eisler on verd loovutanud juba 2002. aastast alates. Toona andis ta 450 milliliitrit oma verest ära sõjaväes, sest vastutasuks sai selle eest pool vaba päeva. Samuti nõela otsast naasnud Eduard Zguro nentis, et esiteks saab midagi head teha ning teiseks kontrollitakse iga kord ka tervist – mõõdetakse hemoglobiini taset ning vererõhku.
Esimest korda verekeskusse tulnud 18-aastane Sandra Vahimets aga saadeti tagasi, kuna tema veenid olid liiga väikesed ja peidus ning verekeskuse töötajad soovitasid neiul poole aasta pärast uuesti tagasi tulla, et ehk siis on juba seis parem, veresooned veidi kasvanud ja nõel läheb ilusti veeni.
Küsimuse peale, millest tuli otsus esimest korda verd loovutada, vastas Vahimets, et neil on sõprade seas komme 18-aastaseks saades nii teha – et siis teed ühe heateo. Neiu arvas, et tõenäoliselt tuleb ta mõne aja pärast tagasi, ent kuna kardab süstlaid, siis vaatab pärast vereloovutamist enesetunde järgi, kas hakkab seda ka regulaarselt tegema või mitte.
Verekeskuse registraator Talvi Varret meenutas, et keskuses on ette tulnud ka juhtumeid, kui inimene on läinud lausa vihasena minema, kui verd pole vastu võetud. «On isegi öeldud, et teiega ei saa aus olla,» nentis naine ning lisas, et inimesi on igasuguseid ja vahel mõni lihtsalt ei mõista, et nõuded doonorile on ikkagi asja pärast ja et sellega välistatakse haiguste edasikandumine neile, kel loovutatud verd vaja läheb. «Ja kunagi ei tea, millal seda endal vaja läheb,» lisas ta.