Naeruteraapia aitab eluraskustega toime tulla

Koolitaja Epp Priimägi soovitab päevas vähemalt korra valjuhäälselt naerda. Kui keegi teine põhjust ei anna, tuleb end ise naerma ajada. Foto: Mihkel Maripuu

Iga inimene võiks vähemalt korra päevas valju häälega naerda, isegi siis, kui päris lõkerdamiseks põhjust polegi. Alguses võib see tunduda imelik, kuid varsti muutub loomulikuks.

Juuni keskel Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses omastehooldajate tugirühmas naeruteraapiat läbi viinud koolitaja Epp Priimägi selgitas, et tegelikult peaks ennast iga päev meelega naerma ajama. Energia ja positiivne emotsioon, mis sellega kaasnevad, annavad hea enesetunde igapäevaste raskuste ja negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks.

Koolitaja tõi näite, kuidas ta vahel ise üksinda autoga sõites valjuhäälselt naerab. Foori taha seisma jäädes on küll kõrvalautost kahtlustavaid pilke saadetud, ent naine pole sellest ennast häirida lasknud, sest tegelikult pole ju vahet, mida teised inimesed arvavad – naermine on puhtalt iseendale.

Igapäevased harjutused

Esimese ülesandena tuli koolitusel osalejatel võtta maast üks pilt, mis seostub kõige enam tema hetkeemotsiooni ja enesetundega, ning seejärel kirjeldada enesetunnet läbi selle pildi – miks inimene just selle valis ja kuidas see seostub tema praeguse hingelise seisuga.

Seejärel näitas Priimägi ette erinevaid harjutusi, mida saaks iga päev enese naerma ajamiseks kasutada. Näiteks kuidas teha maasikatest ja jäätisest üks kujuteldav naerukokteil ning see lõpuks suure naeruga ära juua. Või kuidas tasakesi omaette pisikest naeru kihistada.

Huvitav kogemus oli ka suurelt, ent ilma hääleta naermine – see andis selgelt aimu kõhulihaste olemasolust.

Veel üks tore harjutus, mida saab koos kaaslasega teha, on telefoninaer. Kaks inimest vaatavad üksteisele silma ja räägivad omavahel kujuteldava telefoni teel, ent sõnade asemel kasutatakse emotsioonide ja mõtete edasiandmiseks valjuhäälset naeru.

Priimägi selgitas sedagi, et kui alguses võib selline naermine tunduda võlts ja imelik, siis pikapeale hakkab see üsna loomulikult välja tulema. Käesoleva loo autoril saabus selline hetk tunniajase naeruteraapia lõpuosas, kui tuli selili maha heita ja siis vabas vormis valju häälega naerda.

Naermine ajab naerma

Kuulates, kuidas teised naeravad ja ka ise naerdes ajas see iseenesest veelgi rohkem naerma. Teraapia lõpuks oli enesetunne suurepärane, põselihased valusad ja igasugune kummastus kadunud. Naeruteraapia näitas väga hästi, kuidas enese naermasundimine tekitab tõepoolest suurepärase emotsionaalse rahulolu veel pikaks ajaks pärast naermise lõpetamist.

Oma emotsioonidest rääkides kirjeldas näiteks üks koolitusel osalenud hooldaja, et ta ei mäletagi, millal sai viimati niimoodi valjusti naerda.

Samas tekkis vestlusringis ka küsimus, et hooldatava juuresolekul võib selline naermine tunduda veidi kohatu, ent ühe lahendusena pakuti naermist üksiolemise hetkel, kas või korraks õue minnes. Teisalt on naer jällegi nakkav, nii et mingil määral võiks sellest abi olla ka lähedasel inimesel, kellega päevast päeva tegeleda tuleb.

Omastehooldajate tugirühmale naeruteraapia korraldanud MTÜ Inkotuba projektijuht Pirjo Vaarmaa rääkis, et hooldajad puutuvad palju kokku stressi ja väsimusega ning seetõttu otsustati ka naeruteraapiat proovida. «Mõtlesin, et naeruteraapia oleks midagi sellist, mis nende inimeste igapäevast elu kas või momendiks mõnusamaks ja lahedamaks teeks,» ütles ta.