Kasulik nõu: kuidas lastega tõhusalt ohtudest rääkida ja traagilisi veeõnnetusi ära hoida

Lastel tuleb rannas silm peal hoida.

FOTO: Fabrice Michaudeau / PantherMedia / Fabrice Michaudeau

1–3-aastaste laste arenguülesanne on oma keha ja maailma tundmaõppimine. Tohutu uudishimu, vajadus kõike ise järele katsuda, maitsta, loopida, ronida jne paneb neid olukordadesse, kus õnnetused on kerged juhtuma.

Üks suurtest ohtudest väikelapsele on veekogud ning seda mitte ainult suvel, vaid nõrga jää tõttu ka kevadel ja sügisel, kirjutab Tarkvanem.ee. Kurb on fakt, et pigem upuvad väikelapsed koduõuel või selle lähistel olevas veekogus. Reeglina on väikelapsed väga impulsiivsed, mistõttu võib rahulikult mängiv laps hetkega meelt muuta ja ohtu sattuda.

Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti – uppumiseks pole tarvis enamat, kui veesilma läheduses paariks minutiks laps silmist lasta. Uppumine on enamasti vaikne sündmus, ilma karjumise ja appihüüdmiseta, sest hingamisteedesse sattunud vee või kõrikrambi korral ei ole see füsioloogiliselt võimalik.

Väikelapsed ei ole vastutuseks küpsed

1–3-aastased lapsed saavad üha enam aru sõnadest ja nende tähendusest, areneb kujutlusvõime. Samuti hakkavad nad märkama hooldaja nõudmisi ja neile reageerima ning katsetama oma mina mõjusust – mida ma juba suudan teha ja kui palju otsustada? Kindlasti on iga lapsevanem kogenud olukorda, kus ikka ja jälle tuleb põhjendada, miks mõni asi on keelatud.

Ka üksi vee äärde minemise keelust ei pääse ükski laps. Vanem peab teadma, et väikelapsel ei ole veel oskust teha üldistusi (reegel on üldistus) ja ka nende mälu on piiratud. Ehkki laps saab sõnadest aru, ei suuda ta neid kuigi kaua meeles hoida ja unustab pea koheselt vanema öeldu! Seda seetõttu, et nooremate kui nelja-aastaste laste ajus ei ole impulsside ja keeldude tsoonid veel kuigivõrd seotud.

Väikelapse ohutuse peab tagama vanem - see ei ole koht, kus vaatamata sagedasele selgitustööle ja lapse lubadusele veest eemale hoida teda usaldada! Piiridest selge arusaam kujuneb lastel välja 4–5-aastaselt.

Ujumise abivahendid loovad petliku turvatunde

Täispuhutavate kätiste ja ujumisrõngaga suplev laps peab olema vanemate hoolsa järelevalve all. Need võivad lapse rannast eemale kanda või juba varasema vigastuse tõttu järk-järgult tühjaks minna. Ujumisrõnga puhul on lisaohuks lapse tagurpidi keeramine nii, et ta jääb vee alla lõksu – tagasi õigesse asendisse laps ennast keerata ei jõua.

Väikelapsel on ettekujutus iseendast kui kõikvõimsast – see paneb neid ikka jälle piire ületama, keelde eirama ja uusi katsetusi ette võtma. Seega vajavad lapsed täiskasvanute abi turvalise keskkonna loomisel ning vanemad vastutavad ja täiendavad laste puudulikku enesekontrolli.

Soovitusi väikelastega ohtudest rääkimiseks:

Väikelapsele piire seades kasutage «Ei!» asemel «Stopp!». Öeldes «Stopp!» on teie miimika ilmekas – sirutate liikumise peatamiseks käe ette, silmad avanevad ja teie hääletoon on konkreetne, kuid mitte süüdistav, nagu «Ei!» öeldes. Lisaks on hea teada, et väikelapse aju ei saa eitusest aru. Lapsevanema keeld kõlab talle kui korraldus, näiteks: «Ära mine mere äärde!» kostab lapsele kui «Mine mere äärde!»

Rääkige lühidalt. Vältige pikki ja keerulisi selgitusi, liigset detailidesse laskumist. Näiteks pärast seda, kui olete lapsele piirid seadnud, öeldes mere poolel liduvale lapsele: «Stopp!», siis peale ohuolukorra likvideerimist saate lapsega rääkida. Piisab, kui lapsele öelda: «Vee äärde läheme alati koos, nii on turvaline!» Mida noorem laps, seda vähem infot on ta aju arengust lähtuvalt võimeline töötlema ja meeles hoidma. Pole mõtet paariaastasele pidada pikka loengut veeohutusest.

Kasutage positiivset keelt. See tähendab, et ütlete lastele, mida teha, mitte mida ei tohi teha. Kui keelata ohtlikku käitumist, siis koondab just see lapse tähelepanu mittesoovitavale käitumisele (ja see muutub käitumise eesmärgiks) ning keeldudest astutakse paratamatult varem või hiljem üle. Seega on tõhusam öelda, milline on lubatav/oodatud käitumine. Näiteks selle asemel, et öelda: «Basseini ääres ei tohi joosta!», öelge hoopis: «Basseini ääres kõnnitakse rahulikult!». Paremaks arusaamiseks võib lisada ka: nagu kilpkonn/kass või muu olend, kelle kaudu saaks iseloomustada rahulikku liikumist; miks mitte ka nagu kõnniks vahukommidel vms.

Põhisõnumid ühe sõna kaudu! Kui laps on lubatavast käitumisest (reeglist) teadlik, ei ole tarvidust seda pikalt korrutada, vaid aeg-ajalt lühidalt meelde tuletada. Väikelapse tähelepanuvõime ja aju pole veel täielikult välja arenenud ning nad ei suuda ette kujutada, mida kõike te selgitused tähendavad. Piisab ühest sõnast, et korraldus meenuks. Kasutades eelmise soovituse näidet kohasest käitumisest basseini ääres, saab tõhus lapsevanem öelda reegli meenutamiseks näiteks «kilpkonn».

Tagasi üles