Kunstlik viljastamine kätkeb endas ka mitmeid ohtusid

Andrei Sõritsa

FOTO: Margus Ansu

Lisaks suurele rõõmule, mida peresse toob kauaoodatud lapse sünd, on viljatusravil ja kehavälisel rasestamisel ka pahupool, millest seni vähem räägitud.

Seda intervjuud tuntud viljatusraviarsti Andrei Sõritsaga ajendas tegema toimetusse tulnud vihje, et kodust kaugel on üks 28-aastane eesti naine viljatusravi tagajärjel koomas. Samas ilmus alles esmaspäevases Postimehes rõõmustav teade, et Sõritsa käe all sai lapse koguni mehe kromosoomidega naine.

Kui ohutu siis säärane loodusesse sekkumine ikkagi on? Kas tuleb ette ka surmajuhtumeid?

Igal aastal sureb maailmas üks naine kehavälise rasestamise tagajärjel. Risk on suhteliselt väike – tüsistused tekivad vähem kui ühel protsendil naistest ja see on seotud eelkõige ravimite kasutamisega.

Ravimitel on alati kõrvaltoimed, vahel tõuseb naisel vererõhk nii kõrgele, et ravi tuleb katkestada. Võivad tekkida allergilised reaktsioonid ja ravimid peab asendama. Kõige ohtlikum on hüperstimulatsioon ehk ravimite ülemanustamine. Kahjuks on võimatu ette näha, kui palju on ühele või teisele naisele vaja anda hormoone, et munarakk saaks kasvada. On ka munasarju, mida hoopis ohtlik stimuleerida.

Naised on ju väga erinevad – üks kaalub 100 kilo ja on üle 40 aasta vana, teine 20ndates ja kaaluga 50 kilo. Meil pole sellist aparaati, mis ütleks, kui palju on ühele või teisele hormoone vaja, et munarakud kasvama hakkaksid. Kui anda vähe, siis tuleb vähe rakke ja need on kehvad, kuid ka palju pole hea. Selge on see, et vanem naine vajab suuremat stimulatsiooni.

Kas ka vanusepiir on paika pandud?

Eestis on vanusepiiriks kehtestatud 50, aga praktiliselt teeme munasarjade stimulatsiooni üle 45-aastastele väga harva. Küsimus ei ole ju ainult selles, kas õnnestub munarakke kasvatada, vaid ka selles, millise kvaliteediga need on. Kõrgema vanuse puhul on suurem tõenäosus, et munarakud on suuremate geneetiliste ano­maaliatega ja normaalset rasedust ei tekigi.

Mul on igal aastal umbes viis naist haiglas seetõttu, et neil tekib liigreaktsioon, mis võib olla väga ebameeldiv. On olnud patsiente, kel seetõttu koguni enesetapumõtted tekkinud. Ehkki võtame munarakud munasarjadest välja, nende töö ei katke ja naishormooni tootmine jätkub. Kui seda saab liiga palju, tekivad ainevahetushäired, mille tagajärjel hakkavad veresooned vedelikku läbi laskma ja see satub kõhtu.

Tagajärjena paisub kõht nii suureks nagu tavaliselt raseduse lõpus, hakkab valutama ja naisel on raske isegi hingata. Võib tekkida kopsuturse, neerude funktsiooni langus ja isegi ajuturse. Siis hakatakse vedelikku kõhust välja pumpama, mis on omakorda raske protseduur. Päevas võetakse välja kolm kuni viis liitrit ja nii mitu päeva järjest. Kõik see on väga valuline.

Kui risk on väga suur, võib programmi katkestada, ehkki see on naisele emotsionaalselt väga raske, sest ta on selleks ju pikalt valmistunud. Looduses on asju raske prognoosida. Kahjuks ei ole nii, et inimene maksab raha ja talle tehakse selle eest laps. Tegemist on siiski katsetamisega ja paraku kõik katsed ei õnnestu.

Kui suur on üldse õnnestumise tõenäosus?

Õnnestumise tõenäosus sõltub sellest, mis probleemiga on tegu. Võtame 25-aastase naise, kel on klamüdioosi tõttu munajuhad kinni. Sel juhul on ühe tsükli tõenäosus väga kõrge – kuni 80 protsenti.  42-aastasel naisel on juba vanuse tõttu tõenäosus umbes kümme protsenti.

Üldiselt on meil olukord viimase kümne aastaga oluliselt paranenud. Meditsiin on arenenud ja meie teadmised paremad. 30 aastat tagasi, kui alles õppisin, räägiti, et mees, kes sünnitab, saab miljon dollarit, aga vaadake, mis nüüd meie enda kliinikus juhtus. Tollal oli naistel samasuguse patoloogiaga tõenäosus laps sünnitada sama suur kui šanss kosmosesse lennata või miljonäriks saada. Praegu on Eestis palju miljonäre, tsiviilisikud lendavad kosmosesse ja inimesi saab viljatuse korral ravida.

Mis Eestisse puutub, siis meil pole muidugi nii hästi kui Soomes ja Rootsis, aga tunduvalt paremini kui Venemaal ja paljudes teistes endistes Nõukogude Liidu riikides. Meil on ka riigi toetus suur, mistõttu siin sünnib juba kuni kolm protsenti lapsi kunstliku viljastamise abil. See teeb aastas 450–500 last, mis on päris suur arv. Siin tegeleb sellega juba viis kliinikut ja ravi kättesaadavus pole sugugi halb.

Kuidas mitmike sünniga on? Kas naine, kes on saanud viljatusravi ja kellele on siiratud kehaväliselt viljastatud munarakk, peab olema valmis kaksikute või kolmikute sünniks?

Mitmike sünd on selle juures nii meditsiiniline kui ka sotsiaalne probleem. Meie ei siirda juba pikemat aega üle kahe embrüo. Ehkki seadus lubab kolme, loetakse kolmikute sündi meie töös meditsiiniliseks veaks.
On teada, et mitmikega kasvab risk nii emale kui lastele. See teeb ka ravi kallimaks, sest lapsed on sageli enneaegsed. Kuna umbes ühest embrüost kuuest areneb laps, siis on mõistetav, miks siiratakse rohkem kui üks. Terve naise puhul on rasestumisel kaksikute sünni tõenäosus kunstlikul viljastamisel kuni 30 protsenti.

Skandinaavias siiratakse juba 70 protsendil juhtudel tervetele naistele korraga vaid üks embrüo, mis on tegelikult õige otsus.

Tagasi üles