Mükoloog: ohtliku seenemürgituse korral tuleb abi otsida kohe

Panter-kärbseseen. Kasvab okas- ja segametsades. Foto: Vello Liiv

Seeneteadlane Kuulo Kalamehe sõnul kasvab Eestis kuni kümme väga ohtlikku mürkseent, mille hulka kuuluvad näiteks ka valge ja roheline kärbseseen, kevadkogrits ja kolm surmavalt mürgist vöödikuliiki.

«Igasugune seenemürgistus võib lõpuks lõppeda surmaga, oleneb inimese tervislikust seisundist ja keskkonnast ja jumal teab millest kõigest,» selgitas Kalamees. Kui esimeste sümptomite avaldumisel abi ei saa, võib rohelise ja valge kärbseseene või ka kevadkogritsa ning teiste surmavalt mürgiste seente mürgitus lõppeda äärmiselt kurvalt

«Eestis on senini minu teada olnud kolm surmaga lõppenud kärbseseene mürgistust alates 35. aastast,» meenutas Kalamees. Üks neist oli tol aastal ning kaks valge kärbseseene mürgistust hiljem juba Nõukogude ajal. «Rohelise kärbseseene mürgitusi on olnud, aga inimesed on ära päästetud. Surmaga lõppenud juhtumeid on meil Eestis õnneks veel vähe, see ei ole nii nagu Lääne-Euroopas, kus on kümnete või isegi sadade viisi.»

Maitse ei ütle midagi

Mürgist seent ei ole võimalik maitse järgi kinglaks teha. Nii Kalamees kui ka seenevana Erast Parmasto kinnitasid, et mürgistel seentel võib olla äärmiselt meeldiv maitse. «Seda, kas seen on mürgine või mitte, ei saa mitte mingil juhul maitse ega lõhna järgi kindlaks teha. Peab teadma konkreetseid seeni ja määrama ära seene liigi. Mürgised seened võivad olla väga meeldiva maitsega,» hoiatas Kalamees.

Mükoloog meenutas, kuidas ta käis aasta või paar tagasi vestlemas inimestega, kes olid saanud muskariinimürgituse punaka narmasnuti söömisest. «Nemad ütlesid, et seen oli väga meeldiva maitsega. Ise pole ausalt öeldes maitsenud seda. Nad korjasid seda tookord linnašampinjoni pähe,» rääkis Kalamees.

Seene mahe maitse ei ütle ka Parmasto sõnul midagi: «Roheline ja valge kärbseseen on väga hea maitsega – tänu sellele kasutatigi seda 2000 aastat tagasi mürgitamiseks. Ma usun, et suurem osa mürgiseid seeni võivad olla maheda maitsega. See ei ole tunnus. Kõige tähtsam on ikkagi seen ära õppida. Kõige parem vanaema või ema käest, aga on ka teisi võimalusi, näiteks seenenäitused või -raamatud.»

«Kõige ohtlikum reaalselt pole mitte roheline kärbseseen vaid seesinane narmasnutt, mille esimene kõige rikkalikum kasvupaik on olnud Tähtvere park,» lisas ta. Jaanipäevast kuni juuli keskpaigani on neid narmasnutte võimalik leida kõikjalt Tartu ja selle ümbruskaudsetest parkidest.

Mürgine seen korvis

Kalamehe sõnul pole midagi hullu, kui metsast on teiste söögiseente hulka korvi juhtunud ka mõni ohtlikult mürgine seen, juhul kui seenest ei jää söögiseente hulka mingit osa või tükki.

«Mõnel seenel, näiteks valgel kärbseseenel piisab surmavaks mürgituseks ainult ühest pisikesest tükist. Kokkupuude ei tee teisi seeni mürgiseks, ja kui sa käega katsud rohelist või valget kärbseseent või teisi mürgiseid seeni, siis mürgistust karta ei ole. Käte külge ta ei jää – see on niivõrd väike kogus, et mürgistust ei põhjusta. Oht tekib siis, kui seen läheb katki ja tükid lähevad teiste hulka,» selgitas Kalamees.

Seenevana Parmasto aga soovitas seenelistel seened võimalikult kiiresti ära teha. Seeni ei tohiks jätta kauaks seisma, et nad ei hakkaks lagunema ning kuivama. Ka kauaks seisma jäänud seened võivad tekitada toidumürgitust, kuna on juba halvaks läinud.

«Kui on ikka näha, et on hakanud ära kuivama või lagunema, siis ei pruugi enam söömiseks sobida. Põhimõtteliselt on niimoodi, et seened tuleb samal õhtul või erandjuhul järgmisel hommikul käsile võtta. Üks õige asi on ikkagi samal õhtul ära puhastada. Läheb küll kauaks natukene, aga mis seal teha. Teine asi on see, et soovitatav on seeni korvi korjata juba puhastatult. Milleks vedada koju ussitanud seeni või prügiga kokkukleepunud seeni,» soovitas seenevana metsaskäijaile.

(Täpsemalt saab Kuulo Kalamehe artikleid erinevatest seenemürgistustest lugeda ajakirja Eesti Loodus selle aasta numbritest.)