/nginx/o/2011/09/06/736646t1hb291.jpg)
Kolm aastat Eesti perearstide seltsi juhtinud Tartu ülikooli professor Ruth Kalda on otsustanud teiseks ametiajaks mitte kandideerida ning pühenduda rohkem õppe- ja teadustööle.
Ruth Kalda lahkub perearstide seltsi juhi kohalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Seltsi juhtimine on suur töö ning ma ei oska ega taha seda teha poolikult,» selgitab Ruth Kalda Tartu Ülikooli kuukirjale.
Ehkki suvel said perearstid vaidluses vahevõidu, pääsedes puuete vormistamisest, iseloomustab Kalda katseid vähendada paberimajandust kui võitlust mitmepealise lohega. Bürokraatia vähendamise arvelt saaksid arstid aga rohkem patsientidega tegeleda.
Septembri lõpus toimuvatel uue juhatuse valimistel annab Kalda võimaluse teistele lohega võitlusse asuda. «Mul on tunne, et pean end rohkem ülikoolile andma. Peremeditsiini eriala on noor ning siin on akadeemilises perspektiivis arenguid ja igasuguseid koostööpakkumisi.»
Tagantjärele on Kalda õnnelik, et sisenes peremeditsiini valdkonda just teaduse kaudu. Teadustöö, üliõpilaste õpetamine ja lõputööde juhendamine ning praktiline töö perearstina täiendavad Kalda kinnitusel üksteist oluliselt. Teadus on andnud võimaluse käia välismaal ning tutvuda teiste riikide perearstiabisüsteemidega ja uuema erialase teaduskirjandusega.
Perearstina töötab Kalda 2000. aastast. Haigekassa ja linna tervishoiuosakonnaga peetud pikkade läbirääkimiste tulemusel lubati temal ja ta kolleegidel peremeditsiini õppetoolist asuda perearstidena tööle osalise koormusega. Üldise põhimõtte järgi töötab perearst täiskoormusega ning tal on kindel patsientide nimistu. Kaldal ja tema kolleegidel on aga viie peale veidi üle 3000 patsiendi, kes peavad leppima, et neid ei võta alati vastu sama arst.
Nüüd, mil perearstide seltsi juhtimisest jääb veidi aega üle, mõlgutab Kalda, kuidas peremeditsiiniõppesse rohkem erialaseid aineid juurde tuua. See on üsna keeruline, sest kui midagi muud praegusel ja nõukogudeaegsel arstiõppel sarnast pole, siis on selleks meditsiinitudengite endiselt väga tihe koolipäev.