/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2011/09/29/773000t1h54a7.jpg)
Üht 24 perearstikeskusest, millele täna Tartus perearstide seltsi sügiskonverentsil kvaliteediauhind antakse, juhib mullu Lääne-Virumaa parimaks perearstiks kuulutatud Kersti Veidrik.
Rakvere tohter lõi tunnustuse pälvinud perearstikeskuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle Rakvere perearstikeskuse ruumid on maitsekalt kujundatud, värskelt renoveeritud, korras ja puhtad. Välisuksel võtab tulijat vastu sõbralik silt, millel muu hulgas kirjas ka tohtri isiklik mobiilinumber.
Kas tõesti on Kersti Veidrik 24 tundi ööpäevas kõigile kättesaadav? Öösel keegi tohtrit siiski ei tülita – nii on patsientidega kokku lepitud ja sellest peetakse ka kinni. Sest perearsti tööpäevad venivad niigi pikaks.
Vahel tuleb Veidrik oma kabinetti ka pühapäeval, paneb vaikse muusika mängima ja tegeleb nende töödega, milleks vastuvõtupäevadel mahti pole olnud. «Üritan ikka puhata ka, et läbipõlemist vältida,» sõnab kogenud tohter.
Perearstil pole üksikpraksisega alustada tegelikult kuigi lihtne, sest kõik tuleb ise muretseda ja selleks ka raha leida. Ega Veidrikulegi ilusad ruumid sülle kukkunud – kõigepealt tuli need erastada, siis remontida ja sisseseade muretseda.
Nüüd on aga loodud keskkond, mida nii mõnigi suure linna tervisekeskus kadestada võiks. Omamoodi tähenduslik, et esimese Eesti ajal tegutses samades ruumides üks saksa soost arst.
Kena keskuse omanik ei oska öelda, kui palju ta selle alla raha on pannud, aga miljon krooni kindlasti, ja viis aastat tuleb veel pangalaenu tasuda. See omakorda tähendab, et peab hoolega raha lugema.
Kui jutt juba rahale läks, siis küsin, kui palju oleks perearstile ja -õele palka juurde tarvis, et normaalselt ära elada. «Poole rohkem võiks teenida,» kõlab vastuseks.
Võrreldes Vene ajaga on suhtlemises patsientidega palju muutunud. Kui varem lõid nood piltlikult öeldes rusika lauale, et olgu olla, siis nüüd käib kõik enamasti vastastikuse mõistmise ja koostöö õhkkonnas. Aga selleks tuli patsiente enne päris pikalt harida.
Oma nimistuga pidevalt maksimumi ehk 2300 inimese piiril töötada on omajagu keeruline. Sellest üle minnes tuleks palgata abiarst, keda aga kuskilt võtta ei ole. Suurimaks mureks on seejuures ravikindlustamata inimesed, keda on nimekirjas kümnendik ehk üle 200. Ja see arv kasvab pidevalt.
«See on kohe nii suur mure, et lööb jalad alt, sest rahanumber ju kukub,» lausub Veidrik. Esiteks kuuluvad siia alla ravikindlustuseta töötud. Tohtri sõnul läheb nende mitteravimine esmatasandil riigile tegelikult kallimaks, sest lõpuks satuvad nad oma kaugelearenenud haigustega erakorralisse meditsiini.
Teise, ja üha suureneva, ravikindlustamata isikute hulga moodustavad Eestist ära kolinud inimesed. Ehkki arst teab, et lahkunud on terve pere, kes ei kavatsegi siia tagasi tulla ja kelle pealt ei laeku meie ravikindlustusele sentigi, jäävad nad tema nimistusse arvele.
Kuna nimistu on täis, ei saa nende asemele ka teisi võtta, ehkki tahtjaid on küll, näiteks lisandunud pereliikmete näol. Lääne-Virumaal on praegu olukord väga keeruline, sest tänavu on Soome tööle läinud neli perearsti.
Nagu kõigile perearstidele, teeb Veidrikulegi muret haigekassa rahajaotus, mis ei vasta tegelikule olukorrale. Uuringuteks mõeldud rahaga on raske toime tulla. «Kevadel korra läksin juba fondiga lõhki, praegu tulen nibin-nabin toime, aga aasta lõpus jääb kindlasti puudu,» selgitab ta olukorda. Siis tuleb ajatada nii arveid kui uuringuid, mis tähendab, et osa vajalikke analüüse peab uude aastasse edasi lükkama.
«Mulle tundub, et haigekassa rahastamine on suurte haiglate poole kreeni ja neil on seda raha vabamalt käes,» leiab Veidrik.
Lõpetuseks ütleb ta, et loodab kõigest hingest perearste pitsitavate kitsaskohtade lahenemist, et tohtrid suudaksid ja tahaksid oma tööga siinsamas Maarjamaal edasi minna ega peaks Soome pagema.