Depressioon röövib inimeselt eluisu ja tegutsemistahte

Psühhiaatrite seltsi juhatuse liige Peeter Jaanson esinemas 1. oktoobril Tartus perearstide sügiskonverentsil. Ta on öelnud, et ükski ravim ei asenda head arsti, kes mõistab psüühikahäire nii meditsiinilist kui ka psühholoogilist tahku, tema kogemust ning heasüdamlikkust ja lahkust. Foto: Kristjan Teedema

Depressioon on raske ja keeruline haigus, mida saab õige diagnoosimise korral edukalt ravida – ainult kannatust peab olema. Asjatundjate kinnitusel pole antidepressant mingi õnnetablett ning paranemisele aitab tõhusalt kaasa hea sõna, sport ja liikumine.

32-aastane mees ärkab ilusal suvehommikul, ängistus südames: midagi ei taha teha, väsimus, täielik ükskõiksus vaheldub vihahoogudega. Miski ei paku rõõmu – isegi peagi algav puhkus mitte. Põhjust kehvaks enesetundeks justkui pole, sest tööl läheb hästi, naisega suhted korras ja lapsed tublid. Aga ikka on paha, ja mida päev edasi, seda hullemaks läheb.

Kui tema põhjuseta vingus olek ja tusameel hakkab juba teisi pereliikmeid häirima, otsustab mees psühhiaatri juurde minna, sest on sealt varemgi abi saanud. Ta ei tahaks taas antidepressante võtma hakata, aga tunneb, et teisiti sellest august välja ei rabele. Pealegi on ta neist varem abi saanud. Selline on ühe noore mehe kirjeldus oma depressiooniga seotud elamustest.

Kurvameelsus või haigus?

«Depressioon ehk rahvakeeli kurvameelsus pole midagi iseäralikku – normaalne inimene on ikka aeg-ajalt kurb. Tuleb aga tähele panna, millal muutub see haiguseks,» ütleb psühhiaatrite seltsi juht Andres Lehtmets.

Ta lisab, et depressioon on omane ka teistele psüühikahäiretele, mille üheks sümptomiks võib olla meeleolulangus. Just toimetulekuhäired on see märk, mille alusel saab depressiooni kõige esmalt diagnoosida.

Põhjus, miks depressioonihaiged eelistavad psühhiaatrile perearsti, peituvad suuresti ühiskonnas levivates hoiakutes. Ikka veel peetakse psühhiaatreid hulluarstideks, kelle juurde minnes märk külge jääb.

Sageli inimene kardab depressiooni diagnoosi ja somaatiline haigus tundub talle ilusam. Pealegi tuleb vastuvõttu eriarstile oodata enamasti poolteist kuni kaks kuud.

Esmaseks abistajaks perearst

Hoopis lihtsam on minna oma perearsti juurde, kes juba tuttav ja kelle juurde pääseb lihtsamalt. Alles siis, kui ravi ei anna tulemusi, tuleks konsulteerida psühhiaatriga.

Perearst Pille Ööpik ütles, et tema vastuvõtul käib iga päev mõni depressiooni all kannatav patsient. Muret teeb, et neile kulub palju aega ja alati pole võimalik süveneda.

Sageli kaasnevad veel teised haigused, mille uuringud on kallid. «Pole ühtki analüüsi, mis ütleks, kas inimesel on depressioon või ei ole,» ütleb tohter.

Paraku puuduvad perearstil vahel ka oskused, mis võimaldavad depressiooni ära tunda.

Arusaamad depressiooni ravist on aastatega muutunud. Üha rohkem on tõendeid, et muutused toimuvad juba raku tasandil. Enim mõjutavad seejuures lapsepõlvedraamad ja nõrk sotsiaalne võrgustik inimese ümber.

Muutused ajus

Nüüdseks on psühhiaatritele selge, et selle haiguse puhul leiavad muutused aset inimese ajus. Kõik selle ala tohtrid on ühte meelt, et depressiooni tuleb igal juhul ravida, sest see on ainus viis inimese aju kaitsta.

«Tuleb valida õige ravitaktika ja parajad ravimiannused, kusjuures personaaltreeneriks võib olla ka perearst,» märgib Lehtmets.

Psühhiaatrite seltsi juhatuse liige Peeter Jaanson kinnitab, et perearstid tulevad depressiooni raviga suurepäraselt toime. Tema hinnangul pole ka depressiooni diagnoosimine nii väga keeruline.

Kaks küsimust

Brittidel on selleks kaks küsimust, millest peaks piisama. Esiteks, kas olete olnud masendunud, kurvameelne või lootusetu? Teiseks, kas olete märganud, et olete kaotanud huvi tegevuste vastu, mille vastu enne seda tundsite? Kui vastate ühele neist küsimustest jaatavalt, ongi tegu depressiooniga.

«Neli inimest kümnest hakkab ravi käigus kohe paranema. Küsimus on selles, kuidas aidata neid kuut. Need vajavad antidepressanti ja 60 protsenti saab peagi terveks,» kinnitab Jaanson.

Ravi kestab pikalt ja esimesel nädalal ilmnevad kõrvaltoimed, mille ajal tuleb hinnata ka suitsiidiriski. Kui teise nädala lõpus ilmnevad paranemise märgid, on kõik hästi, kui mitte, siis tuleb annust suurendada. Kui kuu möödudes ikka paranemist pole, tõstetakse annust veel, kuni maksimumini välja.

Lehtmets kummutab veel ühe müüdi: nimelt ei tekita antidepressandid sõltuvust, nii nagu teevad seda rahustid.

Neid, kel ilmnevad suitsiidimõtteid, pole just palju, kuid arst peab seda teadma. Hullem on lugu siis, kui inimene on enesetappu juba planeerinud ja hakanud ka selle viise valima. Enamasti on need tugevama sugupoole esindajad, kellel puudub vajalik tugivõrgustik.

Tähtis on ka unehügieen. «Laptop’i ja krõpsudega voodisse: see on kõige hullem. Voodit tuleks ikka õigesti kasutada: magamiseks ja armastamiseks,» sõnab Jaanson.

Psühhiaatrite seltsi juhatuse liige lisab, et paranenud haige on kõige ohtlikum, sest ta hakkab ise vastu võtma otsuseid ravi – see peaks kestma kuus kuud kuni aasta – lõpetamise kohta. Liiga palju Eesti depressioonihaigeid jätab ravi pooleli.