/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2011/10/04/780036t1h869d.jpg)
Psühhiaatrite seltsi president Andres Lehtmets (pildil) kummutab depressiooniga seotud müüte ja kinnitab, et antidepressante pole põhjust peljata.
Psühhiaater Andres Lehtmets: antidepressante pole vaja karta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Antidepressandid on rahva hulgas mõnevõrra müstifitseeritud: ühed arvavad, et tegu on imerohuga, teised jälle kardavad neid paaniliselt. Kus on tõde?
Igal ravimil on oma aeg ja koht. Mõnevõrra on see ravim tõesti üle müstifitseeritud. Paarikümne aasta eest oli seoses uute ravimite tulekuga neil vähem kõrvaltoimeid. Tekkis tõesti tunne, et tegu on õnnetabletiga. Ükski ravim ei suuda täita aga kõiki ootusi.
Teiseks kirjutatakse antidepressante sageli välja ärevus- ja paanikahäirete raviks ning need ravivadki lisaks depressioonile ka paljusid teisi haigusi: näiteks on need näidustatud söömishäirete puhul.
Eelarvamused mängivad muidugi rolli ja see kehtib ka teiste ravimite kohta – mõned ei võta ka südameravimeid, sest arvavad, et need on mürk. Arstid on väga teaduspõhised ja kindlasti ülearu midagi välja ei kirjuta.
Mis on psühhiaatrite põhimured seoses depressiooniraviga?
Kindlasti abi kättesaadavus – paljud ei jõua õigel ajal arsti juurde. Muret teeb ka psühholoogilise abi kehv kättesaadavus, ehkki vahel oleks sellest palju enam abi.
Inglismaal alustataksegi psühholoogilisest nõustamisest. Meie ei saa seda välja käia, teades, et ei jagu vajalikke spetsialiste. Häda on selles, et kliinilisi psühholooge on vähe ja nad ei käi tervishoiutöötajate alla. Haigekassa nende koolitamise ja ka osutatava teenuse eest ei maksa.
Päris ilma psühhoteraapiata aga raskematel juhtudel ei saa. Samas algab asi ikkagi arstist, olgu ta siis perearst või psühhiaater, sest psühholoogil diagnoosi panemise õigust pole.
Kuidas on lugu psühhiaatrite kättesaadavusega?
Meil töötab 195 psühhiaatrit ja paljud neist on juba pensionieas. Mul töötab näiteks 80-aastane arst ja ta on väga tubli. Pooled selle ala residendid suunduvad tööle Soome, mis tähendab, et noori tuleb vähe peale. Tartus on psühhiaatritega kaetus enam-vähem, Tallinnas väiksem, Ida-Virumaal väga kesine.