Soojad ilmad panevad sinivetika vohama: kuidas mürgistust ära tunda?

Enne ujuma minemist tasub kontrollida, kas rannas on sinivetikate ohtu. Foto: Sirli Homuha /

Läänemeres on sinivetikad pidevalt olemas. Kui on meretuul siis on ka oht, et vetikad uhutakse randa ning vesi ei ole supluseks sobilik.

Enne ujuma minemist tasub kontrollida, kas rannas on sinivetikate ohtu. Massiliselt esinevad vetikad võivad katta suuri alasid järvel ja merel, kuid see nähtus võib olla ka lokaalne, näiteks vaid ühes lahesopis, terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Lauri Liepkalns.

«Kui täna on rannas sinivetikas, ei tähenda see, et ka homme see seal on, kuna tuul võib pöörduda ja sinivetika ära puhuda. Kuniks ilm püsib kuum ja tuul puhub mere poolt, on oht nendega kokku puutuda,» rääkis Liepkalns. Selleks, et sinivetikad hakkaksid vohama on tema sõnul vaja soodsaid tingimusi – eelkõige sooja ja toitainete rikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu. 

Kuidas sinivetikaid vees ära tunda?

• Levivad juulis või augustis.
• Vesi ja kaldaäär on kaetud tiheda rohelise massiga.
• Vesi on rohekas, pruunikas või punakas, sisaldab see massiliselt vetikaid ning seda nimetatakse õitsemiseks.
• Kui vesi on värvunud kollakas-roheliseks tänu silmaga nähtavatele «helvestele».
• Veel on kopituse lõhn.

Veidi sinivetikaid sisaldavas vees võib ujuda, kui vett mitte allaneelata ning kui pole soodumust allergilistele reaktsioonidele, sõnas Liepkalns. Pärast suplust tuleb kindlasti ennast pesta puhta vee ja seebiga.

«Ujumise, saunatamise ja sinivetika vee joomisega seoses on inimestel kirjeldatud vaid kergeid kaebusi, loomad on sinivetika toksiinide suhtes inimestest märksa tundlikumad,» rääkis terviseameti mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder. Tugeva vee õitsengu ajal ei soovitata lapsi ja koduloomi randa lubada.

Sinivetikamürgistusega seotud sümptomid on Oderi sõnul sageli ebaspetsiifilised ja võivad meenutada muid haigusnähte. «Lastel tekitavad sinivetikad sümptomeid märksa sagedamini kui täiskasvanutel, sest laste nahk on hea imendumisvõimega ja toksilised kogused saavutatakse organismis väiksemate annustega,» seletas Oder. 

3-5 tundi peale kokkupuudet tekkivad kaebused:

• seedehäired ehk kõhuvalu,
• kõhulahtisus,
• iiveldus ja oksendamine.

Ööpäeva möödudes tekkivad haigusnähud:

• palavik,
• peavalu,
• heinanohu,
• gripi-laadsed kaebused (ninakinnisus, nohu, kurguvalu, silmade ärritus, kõrvavalu, silma- ja kõrvapõletik),
• nahasümptomid (huulte kipitus, villid ja lööve).

Sümptomid võivad püsida kuni nädal.

Raviks piisab Oderi sõnul tavaliselt kodusest sümptomitepõhisest ravist. Nõustamiseks võib alati helistada terviseamet mürgistusteabekeskuse ööpäevaringsele infoliinile 16 662 või küsida nõu oma perearstilt.