Kuidas mõjub pidev stress meie kehale?

Pidevas stressis nõrgeneb immuunsüsteem, mis suurendab riski külmetushaiguste, seedehäirete ja autoimmuunhaiguste tekkeks. Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Stress on keha loomulik reaktsioon väliskeskkonnale, mis on aja jooksul muutunud püsivaks ja tervist kahjustavaks seisundiks, sest keha ei oska enam ohuolukorrast välja tulla.  

Kujutame ette, et teile tuleb metsa vahel vastu suur karu. Esmalt tardute, lootuses, et karu teid ei märka. Kehas vallandub hormoonide kokteil – süda taob rinnus, miljon mõtet jookseb korraga peast läbi, lihased tõmbuvad pingesse ja hakkate kergelt hingeldama. Seejärel on vaja kiiresti võtta vastu otsus – kas jääda paigale, joosta või teha end võimalikult hirmuäratavaks ja astuda karule vastu. Sarnast stressireaktsiooni tunneme tänapäeval olukordades, kus otsest ohtu inimesele ei ole. See on hakanud meie igapäevaelu üle domineerima ning mõjub sportlikule sooritusvõimele, tervisele ja hormonaalsüsteemile, kirjutab füsioterapeut Rainar Vahtrik ajakirjas Sport. 

Reaalsuses on stressil väga oluline roll meie keha abistamisel, kuid kahjuks oleme tsivilisatsiooni arenguga loonud keskkonna, kus meie keha ei oska enam eristada reaalset ohtu fiktiivsest ja stress on seetõttu muutunud meie elude üle domineerivaks osaks.

Mis meiega täpsemalt juhtub?

Stressiolukordades on aju väga kiire reaktsioonivõime see, mis meid tihtipeale ohtlikest olukordadest päästa suudab, nii et me ise ei jõua oma tegevuse peale mõeldagi. Kõik see toimub läbi inimese autonoomse närvisüsteemi, mis kontrollib südame rütmi, hingamist, veresoonte laienemist ja kitsenemist, vererõhku – sisuliselt kõike, mis toimub meie kehas automaatselt ilma meie teadliku kontrollita.

Inimese autonoomne närvisüsteem koosneb sümpaatilisest, mis toimib keha jaoks nagu gaasipedaal, ja parasümpaatilisest närvisüsteemist, mis on pidur. Sümpaatiline närvisüsteem on sisuliselt märguanne kehale, et nüüd tuleb endast kõik anda, ja parasümpaatiline närvisüsteem annab märku, et on aeg maha rahuneda, oht on möödas, söö midagi ja puhka.

Adrenaliin ja kortisool

Ohuolukorras juhib sümpaatiline närvisüsteem signaale neerupealistele, mis vabastavad kehasse adrenaliini. See kiirendab südame löögisagedust ja hingamisesagedust, laiendab veresooni, et lihased oleks maksimaalse töövõime juures, teravdab mõistust – üheks lühikeseks hetkeks võib öelda, et oled üliinimene.

Tänu adrenaliinile on keha võimeline ohtu vältima nii, kuidas ta tol hetkel õigeks peab. Kui adrenaliini mõju hakkab hajuma, tekitab keha reaktsioonide ahela, mille lõpptulemusena vallandub stressihormoon kortisool. Kortisooli roll on lihtsalt öeldes jalga gaasipedaalil hoida, et veenduda ohu lõplikus möödumises. Kui oht on möödas, siis kortisoolitase langeb ja parasümpaatiline närvisüsteem rahustab keha maha. Tänapäeva probleem on aga see, et pideva stressitaseme tõttu on keha olukorras, kus ta tunneb, et peab jalga gaasil hoidma, mistõttu on kortisoolitase pidevalt kõrgenenud. Pikalt püsinud kõrgel kortisoolitasemel võib olla tervisele erinevaid negatiivseid mõjusid.

Organism nõrgeneb 

Immuunsüsteem nõrgeneb, mis suurendab riski külmetushaiguste, seedehäirete ja autoimmuunhaiguste tekkeks. Pikaajaline stress mõjutab meie keha viisil, kus treeningutest taotletav kasutegur on oluliselt väiksem kui inimeste puhul, kes kontrollivad oma stressi paremini.

Taastumisvõime väheneb

Kortisooli mõjul on meie keha taastumisvõime oluliselt alla surutud. See tähendab, et luude ja sidekudede taastumine on stressirohketel perioodidel oluliselt pikem. Seetõttu on ka vigastusest taastumise juures oluline roll vigastuse iseloomust ja edasisest taastumisprotsessist aru saamisel. See vähendab inimese stressitaset teadmatuse ees ja aitab kiiremini taastuda.

Kaal tõuseb

Stressiga kaasuva hormoonaaltaseme kõikumine võib põhjustada ka kehakaalu tõusu. Kehakaalu tõusule on mitu põhjust. Ühelt poolt põhjustab stressist tulenev kortisoolitaseme tõus insuliinitundlikkuse langust ja glükoositaseme tõusu veres. See aga põhjustab olukorra, kus keharakud ei saa enda jaoks vajalikke energiarikkaid toitaineid kätte ning inimesel tekib tugev isu kalorirohkete toitude ja suhkrute järele. Stressiolukorras mobiliseerib keha ka nahaalust rasvkudet. Nahaaluse rasvkoe põletamine on ju iseenesest teretulnud, aga see nahaalune rasv liigutatakse ümber vistseraalseks rasvkoeks. See rasv on meie kõhuõõnes siseorganite ümber. Üleliigsetes kogustes vistseraalne rasv on tervisele kahjulik, kuna mõjutab kõikide kõhuõõnes asuvate organite funktsiooni ja töövõimet.

Konstantne stress ei ole hea

Nagu näha võib, on stressil oluline ja ka väga ulatuslik mõju meie kehale. See peaks olema ajutine ja võimaldama suuremat füüsilist võimekust kui tavaolekus. Stress peaks toimuma lainetena, kuid probleemiks muutub ta siis, kui see laine muutub väga suureks või hoopis konstantseks – ilma tõusude ja langusteta. Pideval stressitasemel on tugev mõju ka meie sportlikule sooritusvõimele. Meie keha ei tarvita toitaineid enam nii, nagu ta teeks seda tavaolukorras, mis tähendab, et inimene ei saa oma kütust põletada täisväärtuslikult, ja see langetab sportlase füüsilist võimekust.

Loe ajakirjast Sport, kuidas stressi maandada.