Katrin Rehemaa: pikki järjekordi põhjustab arstide puudus

Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa.

FOTO: Marianne Loorents / Õhtuleht

Kui poliitikud ja tööandjad soovivad, et patsiendid saaksid oma kodumaal ka edaspidi pöörduda Eesti arstide ja õdede poole, siis ei ole muud teed kui palgatõus ja töötingimuste parandamine, kirjutas Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa Med24s.


Patsiendid nurisevad meil kõige rohkem selle üle, et arsti juurde pääsemist peab väga pikalt ootama. Kaks aastat tagasi, kui oldi hädas maksimumpikkust ületavate järjekordadega, lahendati probleem ülempiiri nihutamisega neljalt nädalalt kuuele. Tänavu augustis näitas haigekassa kontroll, et paljudel erialadel on ravijärjekorrad pikemad, kui nüüd lubatav kuus nädalat ja see on suures osas tingitud arstide vähesusest.

Arstide rahulolu uuring tõi välja välismaale tööle mineku peamised põhjused: palk, töötingimused ja tervishoiu rahastamine. Ei pea olema just raketiteadlane, tegemaks järeldust, et järjekordade taltsutamiseks on vaja leevendada arstide puudust.

Lisaks arstidele on viimasel ajal ka õed hakanud järjest aktiivsemalt otsima töökohti piiri taga. Õed kasutavad rohkem vahendusfirmasid ja lähevad Soome, Saksamaale ja mujalegi hulgakesi koos, Tallinna haiglatest peaaegu osakondade kaupa. Meie haiglates on õdesid niigi tunduvalt vähem kui Euroopas tavaks, nende üha suurenev lahkumine tekitab peagi olukorra, kus haiged ei saa vajalikku ravi ja hooldust ka siis, kui arste jätkuks.

Pea liiva alla pistmine ja korrutamine, et probleemi pole, ei aita. Kui poliitikud ja tööandjad soovivad, et patsiendid saaksid oma kodumaal ka edaspidi pöörduda Eesti arstide ja õdede poole, siis ei ole muud teed kui palgatõus ja töötingimuste parandamine. Kui nad just ei kavatse valida teist varianti, millest kevadel ka avalikult juttu tehti – asendada meie arstid ja õed odavama sissetoodava tööjõuga.

Arstiteadus tunneb mitmeid foobiaid, mõned inimesed kardavad kõrgust, mõned ämblikke, mõned jälle avalikke esinemisi. Haiglajuhtide seas levib tänavu uus foobialiik – hirm läbirääkimiste ees. Maikuust saadik on arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit kolm korda kutsunud haiglate liitu kollektiivlepingu läbirääkimistele ja kolm korda on tööandjad tulemata jätnud.

Läbirääkimisi, mis on Euroopa sotsiaalharta järgi töötajate põhiõigus, ei saa pidada kirjapaberil või ajalehe kaudu, vaid tuleb istuda ühe laua taha. Haiglajuhtide juht Urmas Sule on leiutanud kõikvõimalikke ja -võimatuid ettekäändeid, et seda mitte teha. Temast ei jää maha ka minister Hanno Pevkur, kes arvas, et sotsiaalministeeriumil ei ole arstide-õdede-hooldajate töötingimustega midagi pistmist ning riiki peaksid läbirääkimistel esindama Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskus ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus.

Kollektiivlepingust pole haiglate liidu jonnimise pärast asja saanud. Nüüd esitasime uue lepinguprojekti ja soovime lisaks muudele töötingimustele leppida kokku ka tervishoiutöötajate palgad. On muidugi oht, et palgaläbirääkimised tekitavad tööandjates ja sotsiaalministris veel suuremat hirmu, kuid hea uudis on see, et foobiate ravimisega tegelevaid spetsialiste Eestis seni leidub.