Pevkur: sotsiaaltoetuste käärid on hullumeelsed

Tuuli Koch
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hanno Pevkur.
Hanno Pevkur. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Puuetega laste või voodihaige abikaasa hooldajad peaksid julgemalt tuge otsima omavalitsustelt, leiab sotsiaalminister Hanno Pevkur.

Eilse Postimehe arvamusküljel kirjeldas ETV telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro, kuidas Eesti riigi seadused ja hoolimatus on sisuliselt orjastanud paljud omastehooldajad. Oma lähedasi hooldavad omaksed on pere ja riigi jaoks tööl 24 tundi ööpäevas, kuid riik ei väärtusta seda piisavalt.

Kas on üldse olemas ülevaade, kui palju meil selliseid peresid, hooldajaid on?

Konkreetseid andmeid omastehooldajate arvu kohta pole, kuid hooldajatoetust maksti läinud aastal 14 400 inimesele. Samas tuleb märkida, et puude raskusastmed on erinevad ning paljud hooldatavatest ei vaja ööpäevaringset hooldamist ja kõrvalabi.

Kuidas hindate praegust seisu? On see 2011. aasta Eesti vääriline ja kõigist meie kodanikest lugu pidav?

Omastehooldajate teemat peaks vaatlema pisut laiemalt – ka hooldustöötajad asutustes on vähe väärtustatud ja alatasustatud, tihti vanemas eas naised.

Viimasel ajal on loodud mitmeid mittetulundusühinguid – MTÜ Eesti Omastehooldus ja MTÜ Seenior –, mille eesmärk on ühest küljest küll teadvustada probleemi, kuid teisest küljest pakkuda omastehooldajatele võimalust kodust välja tulla ja suhelda eneseabigrupi põhimõttel, kus jagatakse praktilisi kogemusi.

Ma usun, et kõik, kes seda teadma peavad, teavad, et hoolduskoormuse vähendamiseks saab ka kohalikult omavalitsuselt taotleda tugiisiku või isikliku abistaja teenust, ja tugiisiku teenust osutatakse ka raske või sügava puudega lapse perele. Küll paneb mind natuke muretsema omavalitsuste suutlikkus ja tähelepanu pööramine erinevatele sotsiaalkaitse küsimustele.

Vaadates näiteks eelmise aasta omavalitsuste kulutusi sotsiaalkaitsele, nähtub sealt, et esimese kümne omavalitsuse sotsiaalkaitsekulud inimese kohta aastas olid umbes 4000 krooni, aga viimase kümne kulud umbes 400 krooni ehk vahe on kümnekordne! See on hullumeelne vahe ja näitab omavalitsuste erinevat prioriteetide seadmist.

Tegelikult panevad praegused seadused omaste eest hoolitseja üsna keerulisse seisu: jääd koju puudega lapse või insuldi saanud mehe pärast, ei saa tööle, staaž ei jookse... Millised oleksid riigi konkreetsed sammud nende vanemate toetamiseks?

Kindlasti saab olukorda paremaks muuta. Kui vaadata konkreetseid samme, siis läinud aastal alustati Euroopa Sotsiaalfondi meetme «Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed» toel hooldusteenuse pakkumist rohkem kui 700 inimesele, et nende hooldajatel oleks võimalik tööl käia. Veel sel aastal alustatakse samal eesmärgil lapsehoiuteenuse, tugiisiku ja isikliku abistaja teenuse pakkumist.

Samuti tasub meeles pidada, et raske või sügava puudega lapse vanemale hüvitab riik lapsehoiuteenuse kulusid. Nendel lapsevanematel on tavalisest suurem hoolduskoormus ja suurem vajadus hooldamisest vaba aja järele.

Samas on selge, et lapsehoiuteenus ei kompenseeri puudega lapsele ja tema perele lasteaiakoha puudumist või kooliskäimise võimaluse puudumist. Kuna puudega lastel on teistega võrdsed õigused käia lasteaias ja koolis, siis lapsehoiuteenus on lapsevanema jaoks just täiendav abi puudega lapse kasvatamisel.

Riigi rahaline abi

•    Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstakse puudega lapse toetust ja õppetoetust. 16–17 aasta vanused lapsed saavad tööealistele puuetega inimestele mõeldud toetusi.

•    Puudega lapse toetus olenevalt puude raskusastmest on kuus kas 69,04 eurot või 80,55 eurot. Selle aasta juulikuu seisuga oli puudega lapse toetuse saajaid 7700.

Allikas: sotsiaalministeerium
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles