Toitumisteadlane: kas rikastatud toit on tingimata tervislik ja ohutu?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tihti rikastatakse eri toitainetega just piima.

FOTO: Jeremy Maude/picture alliance/moodboard/Scanpix

Toidu rikastamise eesmärgiks on rahvatervise parandamine, kuid toidutootjad püüavad nii ka oma kaupa paremini müüa. Näiteks taheti USA-s rikastada vitamiinidega rämpstoitu ja õlut, kuid see keelati ära, kirjutab TTÜ toitumisinstituudi emeriitdotsent Tiiu Liebert.

Rikastatud toidule on lisatud vitamiine, mineraalaineid või muid aineid (rasvhappeid, aminohappeid, kiudaineid, probiootikume jt). EL-is reguleeritakse nende lisamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu nr 1925/2006 määrusega. Toidu kohustuslikku rikastamist rakendatakse riikides, kus mõne toitaine defitsiit on nii suur, et põhjustab tõsiseid tervisehäireid. Enim kasutatakse kohustuslikku rikastamist joodi, raua, A-vitamiini ja viimastel aastatel ka foolhappega. Eestis on toidu rikastamine vabatahtlik.

Soola on joodiga rikastatud juba 1920. aastast. Nimelt on joodidefitsiit vaimse alaarengu suurim põhjus. Suur defitsiit põhjustab kretinismi, aborte ja surnultsünde. WHO andmetel rikastatakse soola joodiga 108 riigis, kuid vaatamata sellele on ligi 18 miljonil vastsündinul ajukahjustuse risk joodidefitsiidi tõttu. Eestis on joogivees joodisisaldus nii suur, et olulist vaegust tekkida ei saa. Heaks joodi allikaks on ka mereannid.

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmeil rikastatakse enim teraviljatooteid, piima ja piimatooteid, rasvu ja õlisid, eri jooke ning imikutoite. Riikides suhtutakse toidu rikastamisse erinevalt. USA-s, kus toitu hakati rikastama juba enne II maailmasõda, on väga palju rikastatud toiduaineid. Jooodiga soolale järgnes piima rikastamine D-vitamiiniga ning jahu rikastamine B-rühma vitamiinide, raua ja kaltsiumiga. Rikastamiseks kasutatavate toitainete hulk aina kasvab. Tundub, et rämpstoidu kodumaal püütakse olukorda parandada toidu rikastamisega.

Hoopis teistsugune on suhtumine Taanis. Nimelt keelustati seal 2004. aastal mõned Kellogg'si tooted liiga suure vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu, sest nende söömine võib tekitada tervisehäireid. Taani ametivõimud arvavad, et kui süüa niigi tasakaalustatud toitu, võivad rikastatud toidud koos toidulisanditega olla tervisele kahjulikud. Kuna Euroopa nõukogu määruses ei ole toodud rikastatud toiduainetes lisatud toitainete maksimummäära, peavad tänapäeval Taani turule saabuvad toiduained saama enne ametivõimude heakskiidu.

Eesti toidutootjad kasutavad toidu rikastamist tagasihoidlikult. Kindlasti on positiivne piimatoodete rikastamine probiootiliste bakteritega. Samas võiks piima rikastada rohkem D-vitamiiniga, kuna meie elanikel on selle vitamiini vaegus.

Rikastatud toidul on täheldatud rida puudusi:

  • Halvem omastatavus. Näiteks kui rasvavabasse piima lisatakse rasvlahustuvaid A- ja D-vitamiine, siis nende omastamine on halvem, kuna selleks on vaja rasva.
  • Toidu rikastamise tulemusena võib mõningate toitainete sisaldus muutuda toksiliseks, samuti võib tekitada kõrvaltoimeid.
  • Liiga suur B-rühma vitamiinide sisaldus võib suurendada diabeedi ja rasvumise riski.
  • Liiga suur rauasisaldus võib USA-s tehtud uuringute kohaselt suurendada diabeedi, vähkkasvajate ja rasvumise riski.
  • Paljud rikastamiseks kasutatud toitained on sünteetilised.

Tundub, et toidu rikastamisel ei ole piire. Maailmas võib piima rikastada ohtrate toitainetega. Oletame, et «superpiimale» on lisatud oomega-3 ja teisi rasvhappeid, foolhapet, kaltsiumi, fosforit ja tsinki, A-, C-, D- ja K-vitamiine. Väidetakse, et need vähendavad riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse, ennetavad luuhõrenemist, tugevdavad immuunsüsteemi. Arvatavasti eelistaksid meie elanikud «superpiimale» siiski kodumaist talupiima.

Tuleb meeles pidada, et rikastatud toiduained vähendavad mõningate toitainete defitsiiti, kuid ei asenda tervislikku ja mitmekülgset toitumist.

Populaarne

Tagasi üles